Mis on teie filmi põhiline idee? 

Põhiidee on jutustada lugu ühest Eesti külast ja näidata, kui head ja elus inimesed seal on. Kõik on alles ja miski ei ole kadunud.

Miks valisite just sellise teema?

Sest ma usun armastusse, elusse ja sellesse, et surm ei ole veel elu lõpp.

Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?

Kõiki "Eesti Lugusid" ma näinud ei ole, aga mõned on ikka meelde jäänud, näiteks "Parem homne", "Veel üks laul" "Majavalvur" ja "Lõuendilinn".

Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas? Miks otsustasite ise osaleda "Eesti Lugude" sarjas?

Positisoon on väga oluline, sest sisuliselt on "Eesti Lood" ainus riigi poolt rahastatav lühidokumentaalfilmi formaat (nüüd vist tuli üks juurde). Otsustasingi ise Eesti Loo teha, sest täispikka veel teha ei söandanud ja Eesti Lugu oli ainus lühidokumentaalfilmi formaat, millele sai raha taotleda.

Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Kahjuks mulle tundub, et Eesti film on hetkel väga mängufilmi ja teledoki keskne. Dokumentaalfilm kui filmikunst on jäänud tahaplaanile. Ma väga loodan, et see muutub ja meie rahastajad julgevad rohkem toetada ka dokumentaalfilme, millel on teistsugune lähenemine. Varem tegid Andres Sööt, Valeria Anderson, Mark Soosaar jt ikkagi pigem filmikunsti. Õnneks nüüd "November" näitas, et kõik ei ole veel kadunud.

Mil moel saaks inimesi veel rohkem doki juurde tuua? Kas seda peaks üldse tegema?

Miskipärast mulle tundub, et hetkel arvatakse, et televaataja tahab lõputult vaadata väga sarnaseid lugusid nagu “Meie inimesed”, “Puutepunkt”, isegi “Eesti Lood” võiks sinna alla liigitada. Usun, et keskmisel televaatajal on ka sellest üheülbalisusest juba kõrini.

Tuleks inimestele kunsti ette sööta, ma olen täitsa kindel, et televaatajale meeldiks see ja kui näidata ka telekas rohkem kunstilist dokumentaalfilmi, siis tulevadki inimesed ise selle juurde. Ma ei taha sellega öelda, et need eelnimetatud telesaated on kehvad, vaid seda, et tasakaal teledoki ja filmikunsti vahel on paigast ära. Televiisorist on saladus ära kadunud.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Theo Angelopoulos, Liis Nimik ja Werner Herzog.

Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?

Mul on kaks Eesti dokumentaalfilmi väga hinge läinud: Kersti Uibo "Evaldimaa" ja Mark Soosaare "Liblikate kodu".

Vaata Eeva Mägi filmi "Lembri Uudu":