"Eesti lugude" ankeet | Kerttu Soans: "Suurem kui sport" pole päris maadlusfilm ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Suurem kui sport"

ETV eetris alustab 6. jaanuaril lühidokumentaafilmide sarja "Eesti lood" uus hooaeg ning avafilmina jõuab vaatajate ette Kerttu Soansi "Suurem kui sport". Jätkame sel hooajal ka ankeetidega, kus kõigi filmide lavastajad vastavad mõnele küsimusele. Esimesena vastas Kerttu Soans.

Millest teie film räägib? Kuidas selle teemani jõudsite?

Film jutustab ühest nn hullust treenerist, endisest olümpiasportlasest Arvi Aavikust ja tüdrukutest, kellele meeldib maadelda. Ütlen kohe, et see pole päris maadlusfilm, kuigi seal maadeldakse palju. Pigem on see film kompromissitutest valikutest, eneseületusest ja inimestevahelistest suhetest. Sõprusest ja armastusestki.

Sellepärast filmil ka pealkiri "Suurem kui sport". Nimetatud teemad on ju igal inimesel igapäevaselt "käsil", nii ka minul. Ehk tuleks ka mainida, et filmi peategelane on minu ammune sõber ja olen tema treeneri karjäärile aastaid kaasa elanud.

Miks otsustasite osaleda "Eesti lugude" sarjas?

Olen ka varem kaks filmi selles sarjas teinud ja kuna koostöö produtsent ja operaator Erik Norkroosiga on hästi sujunud, siis pöördusin ka nüüd tema poole. Jah, kõikusin portreefilmi ja "Eesti lugude" vahel, aga kuna film jookseb ikkagi Eesti naiskonna loomise liinil, siis tundus, et see võiks eelkõige oluline olla just meie inimestele-vaatajatele. Varem on meile kuulsust toonud vaid Epp Mäe üksi, nüüd on meil spordiajaloos esimest korda oma naiskond.

Kuid tee mis tahad, eks ikkagi naiskond on filmist vaid üks osa. Suurem ja selgelt emotsionaalsem on filmi peategelane Arvi Aavik, kes oleks välja kandnud ka portreefilmi. Hea karakter mängib režissöörile mitmed trumbid kätte. Muidugi mitte kõik. Minul vedas nii operaatorite Erik Norkroosi ja Kullar Viimnega kui ka monteerija Kersti Miileniga.

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Mulle tundub, et positsioon ei ole kõrge, mis aga ei tähenda, et õnnestumisi ei oleks. Põhjuseks tundub pigem olevat see, kuidas professionaalsed filmitegijad ise sellesse formaati suhtuvad. Minu jaoks pole sel formaadil viga midagi.

Kas teledokumentaali formaat paneb ka mingid loomingulised piirangud?

Loomingulised piirangud on ju alati, iga etteantud formaadi puhul, kuid ma ei arva, et see takistaks hea loomingu sündi. Kõik oleneb ikkagi tegijaist ja paindlikkusest ehk oskusest võtta piiridest parim.

Milline on teie arvates Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Minu meelest hea! Vähe on filme, mille puhul tahaks küsida, et miks see tehtud on. Miski ikka pääseb puudutama, mõjub inspireerivalt. Võimalik, et ma olen ka oma loomult selline… positiivne kinovaataja. Aga jah, autorid paistavad armastavat oma kangelasi (või hakkavad filmi tegemise ajal armastama) ja ei kasuta neid lihtsalt pulli tegemiseks ära. Valdavalt (kahjuks küll mitte alati) tunduvad asjad olevat nii.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Viimase paari aasta mängufilmi maailmas on mind väga puudutanud Alice Rohrwacheri muinasjutuline film "Õnnelik Lazzaro" ja Thomas Stuberi "Valss vahekäikudes". Eesti filmidest meeldis mulle väga palju kirutud "Põrgu Jaan". Alati on meeldinud Jim Jarmuschi filmid ja kunagi ei unune Wim Wendersi "Taevas Berliini kohal".

Dokumentalistikat vaatan alati huviga, välismaiseid lemmikuid ei oska eriti nimetada. Siiski, viimase aja elamus oli Agnés Varda ja JR'i film "Paigad, palged".

Eesti dokumentalistidest on minu vaieldamatu lemmik Kullar Viimne, eelkõige lugupidava suhtumise tõttu portreteeritavasse, poeetilise filmikeele ja otseütlemata jätmise pärast – seda viimast ei suuda paljud vältida. Tundub, et dokumentalistikasse on keeruline poeesiat tuua, Kullaril õnnestub see ilma, et lugu venima hakkaks, seosed tema filmides on peened, viitavad sügavamatele allhoovustele ja äratavad need ka vaatajas. Usun, et ka Jaan Tootsenilt tuleb aina enam häid filme.

Aga 2019. aastal oli suurepärane elamus Vallo Toomla film Marju Lepajõest – nautisin seda eriti, sest seal kandis nii hästi sõna, mille rohkust filmides vahel pahaks pannakse, ehk isegi kardetakse juba ette. Kuigi ilus keel, mõttetihe lause või ootamatult huulilt lendu lastud metafoor võib vahel ise sada korda rohkem rääkida kui pilt.

Millega loomingulises plaanis hetkel veel tegelete?

Film on jah minu jaoks selline kõrvalharu, aga väga huvitav! Olen tõesti tänulik, et üle hulga aja sain jälle selles maagilises protsessis osaleda! Peas on juba ka uusi filmimõtteid, näis, kas suudan need produtsendile huvitavaks teha. Igapäevaselt õpetan oma maalistuudios õlimaali, maalin ka ise ning pooleli on paar raamatut: üks lastele ja teine pedagoogika-alane "Rõõmsa meele harjutuste" kogumik. Loota on, et mõlemad ilmuvad sel aastal.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: