Millest teie film räägib? Kuidas selle teemani jõudsite?

Konkreetse teemani jõudis selle filmi toimetaja ja kaasstsenarist Oliver Lomp. Tööpealkiri oli tema mõeldud geniaalne "Ülevalt Allah", paraku ei saanud siiski seda lõppversioonis kasutada. Paarikümne aasta pärast on islam maailmas enimjärgitud usk maailmas, ometi teavad eestlased sellest religioonist vaid maailma meedia kaudu ja enamasti läbi negatiivse kuvandi. Eestis aga tegutseb hulk moslemeid, kes elavad veendumustes, mis on täiesti vastupidised üldlevinud arvamustele.

Miks otsustasite osaleda "Eesti lugude" sarjas?

See formaat kutsub alati osalema, sest mingis mõttes saab tingimusteta luua. On küll raamid ja suunis ("Eesti lugu"), aga samas on suur vabadus, mida teinekord võibolla raske isegi kanda. See on ideaalne žanr, et rääkida väike lugu. Kas siis suurelt või väikselt.. Usun, et Rauno (meie peategelase) loo jaoks ongi "Eesti lood" õige koht, kuhu tulla, jääda, talletuda. 

Millised on viimastest aastatest enim meelde jäänud "Eesti lugude" lühidokumentaalid?

Mäletan, et teadvustama hakkasin "Eesti lugusid" 2008. aastal Joosep Matjuse dokiga "Lehelapse suvi". Veel on eredalt meelde jäänud Moonika Siimetsa "Salme saladus" ja Liis Nimiku "Veel üks laul".

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

"Eesti lugude" formaat on end väga kenasti sättinud ja istutanud Eesti dokumentalistika aja- ja kohateljele. "Eesti lood" annab võimaluse eksperimenteerida. Õnneks saavad tihti võimaluse noored ja algajad, kel kogemus puudub, aga kes tahaksid proovida dokižanri.

Kas sellist formaati nagu "Eesti lood" on vaja? Kas teledokumentaali formaat paneb ka mingid loomingulised piirangud?

Sellist formaati on vägagi vaja. Ei tohiks läheneda neile lugudele nagu täispikkadele dokkidele - 28 minutit paneb ajalised piirid, aga see on jälle väljakutse rääkida otsast lõpuni mingi lugu. Ja need võivad olla lihtsad lood meie ümbert. Teledokumentaali formaat ei pane mingeid piiranguid, headeks näideteks on viimastel aastatel ilmunud Eeva Mägi kaks dokumentaali.

Milline on teie arvates Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Eesti dokumentalistikas on soojad tuuled puhumas. Vahepealne seisak ja inimeste ükskõiksus dokumentaalfilmide vastu on pöördunud, vaata, mis nurgast tahad: kinolevi dokkidel enneolematult palju vaatajaid, soe vastuvõtt rahva ja kriitikute poolt ning Neits Maali auhinnale kandideerivatest viiest filmist kolm olid dokfilmid.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Kuna olen eelkõige operaator, siis Eestist kindlasti Rein Maran ja Mark Soosaar. Väljastpoolt Emmanuel Lubezki ning Asif Kapadia.

Millega loomingulises plaanis hetkel veel tegelete?

Olen vabakutseline operaator, seega iga päev on erinev.