Millest teie film räägib? Kuidas selle teemani jõudsite?

Gerli ja Anniken: Dokumentaalfilm "Camino paradoks" jutustab loo palverändur Keiu Virro kuuendast ja ühtlasi ka viimasest teekonnast Santiago de Compostelasse. Püüame teada saada, mis viib ühe usuleige eestlase ajaloolisele patukahetsuse teele juba nii mitmendat korda. Olulised teemad, mis sealt välja kooruvad, on vaimne tervis, inimeste eneseotsingud ja pidev püüdlus elu mõtestada.

Teemani jõudsimegi läbi peategelase Keiu Virro. Tunneme Keiut juba palju aastaid ja oleme kuulnud värvikaid lugusid tema eelnevatest rännakutest. Oleme näinud, millises meeleseisundis ta rännakutele läheb ja millise positiivse laenguga ta sealt tagasi tuleb. See rännak oli tal viimane ja ka meie jaoks viimane võimalus temast seda filmi teha.

Miks otsustasite osaleda "Eesti lugude" sarjas?

Gerli ja Anniken: "Eesti lugude" sari tundus selle loo jutustamiseks nii sisult kui ka vormilt kõige õigem formaat. 28 minutit on täpselt piisav aeg, et üks kuuajane rännak filmikeelde panna ning ka Eesti ühiskonnas väga olulist vaimse tervise temaatikat puudutada.

Millised on viimastest aastatest enim meelde jäänud "Eesti lugude" lühidokumentaalid?

Gerli: Siinkohal ei saa üle ega ümber kursaõe Eeva Mägi filmidest "Lembri Uudu" ja "Süda Sõrve sääres". Eeva tõestas oma filmidega, et ka muidu teledokumentaalidena tuntud "Eesti lugude" formaadiga on võimalik mängida ja millegi tõeliselt loomingulisega lagedale tulla.

Anniken: Madis Ligema "Sääskedest ja inimestest" vaatasin vist algusest lõpuni suure imestuse ja naeratusega. Liis Nimiku film noorest õpetajast "Helene elukool" läks väga südamesse, sest töötasin samal ajal ka ise õpetajana. Väga meeldis ka "Sõda igavatele seintele".

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Gerli: "Eesti lugudel" on dokumentaalfilmide maastikul väga kindel koht välja kujunenud ja nad on filmitegijate jaoks alati väga oodatud. Rohkem tuleks vaeva näha selle nimel, et filmid võimalikult suure auditooriumi ette jõuaksid.

Anniken: Pean seda sama oluliseks kui dokumentaalfilmi Eestis üldiselt. "Eesti lood" on tehtud tugeva "siin ja praegu" tunnetusega ja on täiesti unikaalne tagasivaade meie lähiajaloole. Õpetajana kasutasin mitmeid "Eesti lugude" filme õppematerjalidena.

Kas sellist formaati nagu "Eesti lood" on vaja? Kas teledokumentaali formaat paneb ka mingid loomingulised piirangud?

Gerli: "Eesti lugude" formaati on kindlasti vaja. Kodumaisel dokumentaalfilmil pole minu meelest piisavalt palju väljundit ei kinos ega tele-eetris ja tänuväärne on, et selline formaat omal ajal välja mõeldi. See on pea 20 aastat andnud võimaluse meie filmitegijatel kätt soojas hoida ja uutel tegijatel pildile pääseda. Kõige olulisem on aga filmide ajalooline väärtus. Välja valitakse ju ideed, mis meie ühiskonda antud ajahetkel kuidagi peegeldavad.

Anniken: Muidugi on vaja! Autorina ei tundnud ma mingeid muid piiranguid kui aeg.

Milline on teie arvates Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Gerli: Eesti dokumentalistikal läheb praegu väga hästi ja mul on hea meel, et publik tahab Eesti dokumentaalfilme suurel ekraanil näha, ainult kahju on, et võimalusi selleks napib.

Anniken: Ilus on. Kinovääriliste filmide arv kasvab koos kinoskäijate arvuga. Rohkem rõhku on pandud filmide tutvustamisele-turundamisele, et leida oma publik ja meelitada nad kinno. See toimib, ja seda peaks veel rohkem tegema. Nüüd ei tohi enam publikut käest lasta.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Gerli: Minu kõige võimsam dokumentaalfilmi elamus on mõned aastad tagasi Docpointil nähtud Linda Västriku "Tantsivate hingede mets". See on tõeliselt hingemattev lugu ühest Kongo vihmametsades elavast hõimust ja nende ürgsetest traditsioonidest. Linda Västrik tegi seda filmi üle kümne aasta, võitis filmis osalejate täieliku usalduse ja jutustas valusalt ausa loo, jäädes samas väga aupaklikuks ja õrnaks oma tegelaste suhtes. Midagi sellist tahaks kunagi ise ka teha.

Anniken: Koolikaaslased BFM'i ajast, kes filmitegemisele truuks jäänud.

Millega loomingulises plaanis hetkel veel tegelete?

Gerli: Jälgin huviga ühe 7-kuuse põnni arengut ja püüan maailma läbi tema uudishimuliku pilgu tunnetada. Loodan, et sellest areneb ühel päeval midagi loomingulist.

Anniken: Väga raske on sellele küsimusele vastata. Töötan turunduses ja eks see on ka omamoodi loominguline.