Madis Ligema: millal üldse on midagi piiramisega saavutatud?

Kultuuriklubi Uus Laine juhatuse liige Madis Ligema andis ERR-ile intervjuu, kus tuli juttu nii koroonaviirusest tingitud keerulisest ajast kui ka Tallinnas 2021. aastal jõustuvatest alkoholipiirangutest.
Uue Lainega läks kohe alguses päris nukralt. Te avasite uksed veebruaris ja märtsis pidite eriolukorra tõttu juba taas sulgema.
Selle kohaga on läinud päris huvitavalt, elus on väljakutseid omajagu ja see on üks suurtest väljakutsetest. Me olime seda kohta korrastanud seest üksjagu aega, aga uksed avasime 20. veebruaril, kui siin esines ka Prantsuse ansambel Nouvelle Vague. See oli väga tore, kohal oli palju inimesi, kogu ruum oli täis rõõmu, kilkeid ja naeru.
Me ei tahtnud teha klubi kui sellist, kuhu inimesed tuleksid ja tantsiksid, vaid tahtsime luua koha, kus saaks tulla kokku ja rääkida lihtsalt juttu. Mul on tunne, et kui sa vaatad, mis maailmas toimub, siis inimesed sumbuvad üha enam tehnoloogiasse ja nutimaailma. Tahtsime inimesi reaalselt kokku tuua, et sa tunneksid seda n-ö küünarnukitunnet, et keegi on sinu lähedal. Sealt me hakkamegi ehitama kogukonda ja Eestit lõpuks üles.
Samuti mõtlesime, et pidude ja kontsertide asemel võiksid olla ka aruteluõhtud, luuleõhtud või midagi, mis tooks kogukonna Kalamaja foorumist siia arutama nende teemade üle, sest siis ei ole enam seda viha. See oleks uus laine, kuidas nende asjadega tegeleda.
Ma ei tahaks öelda, et fookus on alkoholil või sellel, et peame siin tingimata kella viieni-kuueni hommikul pidutsema, pigem on kõige olulisem see, et inimesed saaksid kuidagigi omavahel koos olla.
Aga siis tuli koroona ja sinna need plaanid mõneks ajaks läksid.
Ma mäletan seda hetke suhteliselt hästi, see oli kolmapäev, 11. märts, ma istusin baaripuki peal, meil oli muusikaviktoriin tol õhtul, esimene üritus tol nädalal. Üksjagu inimesi kogunes siin, lauad olid juba täis ja ma mõtlesin, et täitsa lõpp, see toimib. See koht juba elab, inimesed tänavalt leidsid üles ja astusid sisse.
Samal ajal olime suhteliselt ärevad, mõtlesime, et ootame ära, mis erakorraline väljaütlemine tuleb neljapäeval Riigikogust selle teema kohta. Aga kui peaminister tegi Ratast ja ei öelnud mitte midagi, siis otsustasime ise, et paneme koha kinni. Kõik asjad lükkasime edasi.
Kujuta ette, et sa avad uue koha, sul on üksjagu investeeringuid, sa oled pannud kogu oma korterifondi ja vaba raha siia alla, et süüa järgmised pool aastat, aasta või kaks aastat tatart, aga korraga sa oled olukorras, kus tatart on ka raske saada. Kui mingisugustes sektorites tulid meetmed, et töötajad saaksid raha, siis me oleme huvitavas olukorras, kus meie puhul ei kehti justkui ükski meede. Kõik meetmed makstakse välja eelmise perioodiga võrreldes, aga kuna me ei olnud eelmisel aastal veel avatud, siis kultuuriminister vaatab ja ütleb: teil läheb ju väga hästi, võrreldes eelmise aastaga on teil ju kõik väga hästi.
Mis te mõtlesite sel hetkel? Kas tekkis kohe ka mingi plaan, et nüüd tuleb end ümber fokusseerida? Nüüd tuleb midagi teistmoodi tegema hakata?
See on hea küsimus, sest kui eelmine majanduskriis oli, siis eestlane defineeris enda jaoks ümber restoranid ja restoranis käimise. Kui enne seda restoran oli valge laudlinaga, kus peal olid kahvel ja nuga, see oli justkui pidulik väljaminek, siis pärast 2010. aastat läksid inimesed F-Hoonesse. Võib vist öelda, et F-Hoone murdis selle diskursuse, tekitas mingisuguse uue koha, kus saaks käia aega veetmas, õhtuti söömas, niisama.
Meil oli väga palju mõtteid, kuidas peaks ümber orienteeruma ning ilmselt läbi selle kriisi me seda ka teeme. Aga kuidas sa tunned ära, mis see on? Me oleme päris palju teinud siin kinnistele seltskondadele firmaüritusi ja on ka selline omamoodi meediamaja kontseptsioon ehk meil on päris palju live-ülekandeid siit olnud. Selle kõige jaoks peaks aga piltlikult jälle kellegi tatraraha või korterifondi ära võtma ja siis sisse panema, et saaks investeerida jälle.
Ideid jagub, oleks vaid aega ja vahendeid. Aga varem või hiljem mõtleme selle kindlasti välja.
Minu arust see, kuidas Eestis suhtutakse ööelusse, meenutab paljuski 1990. aastaid, kui Briti tärkavat tantsumuusikat suretati aktiivselt valitsuse tasemel välja, kuna selles nähti selget ohtu. Praegu on sama, et teatrid on meil lahti, öeldakse, et seal inimesed istuvad vaikselt, samuti kinodes ei nähta probleemi, aga sellised kohad nagu Uus Laine on ohtlikud. Kas sa saad aru, millest ma räägin?
Ma saan väga hästi aru ja me peaksimegi rääkima nendest asjadest. Klubi Hollywoodi juhil Rauno Otsepal on hea mõte, et näiteks Tallinna linnateatril ja Estonia teatril oli 2018. aastal umbes sama palju külastajaid kui nende ööklubil.
Aga miks inimesed käivad klubis? Keegi pole neid sinna väevõimuga ajanud, keegi pole sellele nii suurt reklaami teinud kui teatritel, aga paraku inimesed käivad seal. Ma ei tea, miks, aga nad käivad seal. Ilmselt seetõttu, et see on neile midagi olulist, seega me ei tohiks seda piirata, vaid peaks hoopis võimendama. Või siis laskma sellel olla.
Kui kultuur pulbitseb ja elab kuskil, siis miks me tahame seda represseerida ja eraldada selle nii-öelda peavoolukultuurist, öeldes, et see ei vääri kultuuri tiitlit? Praegu öeldakse, et see on lihtsalt mingi noorte joomine ja laaberdamine ning see kleebitakse kohe negatiivsete siltidega. Aga kas nii pole olnud kogu ajaloo vältel? Kui sul on mingi äge asi, mis areneb, siis seda tahetakse oma lollusest piirata. See piiramisevajadus on praegu ka nii väga olemas, aga millal kunagi on midagi saavutatud piiramisega? Minu arust mitte kunagi. Harilikult tähendab see, et asi liigub nähtavusest ära ja lõppude-lõpuks tekitavad võimuesindajad endale probleeme juurde.
Ööelul on kindlasti väga oluline roll ühiskonnas tervikuna, just see, milliseid mõtteid inimesed siit kaasa võtavad ja mida nad siin arutavad. See on kindlasti märksa sotsiaalsem koht kui teater, kus sa istud enamuse ajast tasa, kui sa tuled siia, siis ma tahan, et sa räägiksid võimalikult paljude inimestega.
Kas Uus Laine jääb sellele kõigele vaatamata ellu? Või on sulgemisemõte ka kuskil kuklas olemas?
Ma pean tunnistama, et raske on, aga kui ei oleks raske, siis me ei areneks edasi. Igasuguseid variante on laua peal. Kas paneme uksed nii-öelda ametlikult kinni ja jätkame toimetamist siin? Samas ma arvan, et kinni küll ei pane, aga kuidas me selle üle elame, on hea küsimus. Eks seda näitab aeg.
Tore oleks, kui keegi märkaks, et okei, sellised tüübid on ka, neid peaks ka kuidagi aitama. Ühelt poolt sul tulevad piirangud, aga miks ma peaks neid piiranguid järgima, kui keegi minust tegelikult ei hooli? See on nõme, lihtsalt nõme. Tunned ennast natukene üksi.
Teiselt poolt ma ei saa aru ka nendest Tallinna linna alkoholipiirangutest, mis järgmisel aastal jõustuvad. Tallinnal oleks võimalus linnana särada ja olla midagi unikaalset, midagi sellist, mida ei ole Helsingis ega Stockholmis, aga samas pole ka lõunapool, kus kõik on reglementeeritud. Me võiksime olla nagu omamoodi ida-Berliin, aga selle asemel, et oma erinäolisust tõsta ja võimendada, me hoopis suretame selle välja.