Kust see lühidokumentaal puukidest sinu jaoks alguse sai?

"Puugid või inimesed" sai tegelikult esimese alguse aastal 2019, kui valmis film "Sääskedest ja inimestest", mis räägib nende kahe liigi omavahelistest suhetest. Ja puugid on mind tegelikult kogu aeg paelunud kui väga-väga põnevad tegelased. Puugid on ämblikulaadsed, nad ei ole putukad, ja kindlasti pälviksid Eesti kõige ebameeldivamate tegelaste edetabeli esikolmikus kindlasti tugeva koha. Seega minu jaoks on asi selgemast selgem – me peame rääkima puukidest! 

Miks just puugid?

Eestlase jaoks on puuk olnud alati emotsioonidega laetud tähistaja. Olgu siis juttu murul varitsevast metslasest või naabrimehest, kellel enam rikkust kuskile panna pole. Nii nagu pisike puuk suudab end kordades suuremaks õgida, nii on ta ka oma keelelis-kultuurilise tähendusvälja mõõtmatult suuremaks mänginud.

Ehk siis puuk on ühelt poolt meie metsade kõige kardetum tegelane. Tean inimesi, kes ei lähe suvel metsa, sest see on ohtlik. No kujutage ette – kõik need haigused, mida puugid levitavad ja pealegi nad näevad nii jubedad välja, ktoonilised¹ olendid, kuskilt müstilisest teispoolsusest (The Upside Down maailm). 

Teisalt tähistab "puuk" eesti keeles ja rahvapärimuses liigkasuvõtjat, varast või sellise inimese tööriista, kes talle vara kokku veab. Nii esineb eesti rahva muinasjuttudes, kuidas "peremees ehitas neljapäeva öösel endale puugi, käskis puugil vilja varastada" või kuidas "puuk veab vara kokku, kannab raha koju" ning "asjad kaovad, vist käib puuk majas". Ja siis on "puuküürnikud" ja muidu "inimpuugid". 

Ehk siis lühidalt, siin on sisu rohkem kui 28 minutit ja 20 sekundit ja see teema väärib järge. 

Mida sa kontseptuaalselt filmis otsima läksid? 

Filmiga otsisin eelkõige sarnasusi ja seoseid inimeste ja puukide vahel. Ühest küljest on puugid püsisoojaste loomade parasiidid – suured ja mõjukad oma väiksusest hoolimata. Teisalt võib ka inimesi pidada omamoodi parasiitideks planeet Maa kontekstis, tarbides selle ressursse sageli täiesti vastutustundetult. 

Läksin otsima, kuidas need kaks nähtust omavahel haakuvad ning milliseid paralleele ja sügavamaid tähendusi nende vahel avastada võiks. 

Kuidas Aleksei Turovski selle mõttega päri oli, et sinu puugifilmis kaasa lüüa?

Kõigepealt pean tunnistama, et olen tohutult suur Aleksei Turovski talendi austaja. Minu meelest on ta erakordne ja mul oli tõesti tohutu au temaga koostööd teha. Ta võttis selle mõtte kohe omaks, sest ka talle endale pakuvad puugid suurt huvi.

Meie kohtumine oli samuti omaette huvitav. Esialgu plaanisin, et ta loeb mulle lihtsalt mõned voice-over'i kohad sisse, mida mul filmi jaoks vaja oli. Me kohtusime Eesti Rahvusringhäälingu uudistemaja esimeses stuudios, foonikas. Kuid selle asemel, et talle lihtsalt näidata, millised kohad vajaksid tema häält ja lasta tal need sisse lugeda, hakkasime hoopis puukidest rääkima. See vestlus kestis mitu tundi. 

See oli nii põnev, et tekkis tunne, et siin on veel tohutult palju materjali ja teemasid, millest võiks Turovskiga rääkida ja uurida. Ta on tõeline inspiratsiooniallikas.

Ei saa üle ega ümber sellest, et mõtteliselt on "Puugid või inimesed" järg sinu filmile "Sääskedest või inimestest". Kas teadsid juba toona, et tahad teha ka puukidest filmi?

Mõtlesin juba siis, et puukidest võiks saada triloogia teine osa. Algfaasis flirtisin isegi rohkem ideega, et inimene on justkui puuk, samuti mütoloogilise poolega. 

Samas tuleb tunnistada, et "Eesti lugude" formaat ning tellija ootused Eesti Rahvusringhäälingu näol seadsid teatud raamid. Nii pidi film siiski jääma klassikalise dokumentaalfilmi formaadi piiresse. Kui oleks olnud võimalus täiesti vabalt läheneda, oleksin hea meelega sukeldunud sügavamalt inimese ja puugi vaheliste seoste allegooriasse – see idee on minu jaoks endiselt erakordselt huvitav.

Kui erinevad need kaks filmi sinu jaoks on? Said sääsefilmiga kätte mingid õppetunnid, mida nüüd vältisid?

Sääsefilm oli minu jaoks katsetus – kuidas üldse mingisugune stiil leida ja filmi vormistada. See oli kindlasti rohkem avastamise ja eksperimenteerimise protsess. Puugifilmis on stiil palju konkreetsem ja läbimõeldum. Näha on, et autor on mingis mõttes küpsenud. Aga tunnen end heas mõttes ikkagi piiratuna – tahaksin teha julgemaid ja hullemaid filme. 

Puugifilmi puhul puudus ka stress, mis sääsefilmiga kaasnes. Ma teadsin, et see tuleb välja ja ma olin kindel, et lõppkokkuvõttes on see lihtsasti tehtav – tuleb lihtsalt inimestega rääkida. Põhiline probleem oli aga formaadi pikkus. Need 28 minutit on väga piiratud, sest ma usun, et teema vääriks palju põhjalikumat käsitlust. Materjali oli mul tohutult.

Üks asi, mis sääsefilmis õnnestus, kuid puugifilmis mitte, oli pisikeste peategelaste filmimine. Sääski saime filmida akvaariumis koostöös operaator Atte Henriksoniga, aga puukide filmimine osutus meie jaoks võimatuks. Puukide filmimiseks polnud eelarvet ja pidime kasutama 1992. aastal Saksamaal filmitud 16 mm arhiivimaterjali. See materjal kajastas puukide paljunemist, koorumist ja arengustaadiume ning on visuaalselt imeline.

Jäi sul puugifilmist midagi ka välja, mis lõppversiooni ei mahtunud, aga vääriks esile toomist?

Muidugi jäi. Näiteks mütoloogia jäi suuresti välja. Minu algne visioon oli sügavamalt käsitleda inimpuugi teemat, aga kahjuks pidime sellest üle libisema vaid mõne minutiga. See, kuidas me kasutame sõna "puuk" tähendustes nagu "küürnik" või "ahne inimene," oleks väärinud rohkem ruumi.

Samuti jäi välja puukide paljunemine – see paelus mind väga, aga aega ega eelarvet selle põhjalikuks kajastamiseks ei olnud. See on kahetsusväärne, sest puukide seks on ülihuvitav teema. Aleksei Turovskit paelus see samuti tohutult, sest puugid on vististi ainukesed, kes teevad seda misjonäriasendis. Kindlasti oleks olnud filmile põnev lisandus.

Film jõuab ahnuse küsimuse juurde. Selgituse ahnusele on andnud Mahatma Gandhi, kelle sõnul on maailm piisavalt suur, et rahuldada iga inimese vajadusi, kuid liiga väike, et rahuldada inimlikku ahnust. Nii suure rikkuse saavutamiseks on läbi aja olnud eri mooduseid. Ühine nimetaja on, et saavutatu on tulnud kellegi või millegi (keskkonna) arvelt. See toob meid tagasi puukide juurde – mitmed teadlased viitavad haigetele puukidele kui tänapäeva käpardliku metsapoliitika (st ragelaied, raadamine ja metsloomade marutaudi ravi) tulemusele. 

Kuidas sa ise liigitaksid, kas "Puugid või inimesed" on loodusfilm?

Jah, kindlasti on see loodusfilm. Ma arvan, et kõik, mis on seotud inimestega, on mingis mõttes loodusfilm, sest inimesed on osa loodusest. Loodusfilm on üldse huvitav kategooria. Minu meelest ei pea see tingimata käsitlema ainult loomariiki, vaid ka seda, kuidas inimesed loodusesse suhtuvad ja selles eksisteerivad. Puugifilm ühendab need kaks poolt – klassikalise loodusdokumentaali ja inimkeskse peegelduse.

Mis sul hetkel veel loominguliselt käsil on?

Mitmed pikaajalised tööd jõuavad 2025. aastal ekraanile. Veebruaris linastub DocPointi filmifestivalil portreefilm "See on see, mis paneb elama". See on mänguline dokumentaalfilm Hendrik Sal-Sallerist – mehest, kelle laulusõnu teab iga eestlane, kuid kelle tegelikku elu ja teekonda teavad vähesed. Suur esilinastus ning kinojooks algab märtsi alguses.

Film tabab nii intiimseid kui ka universaalseid hetki – loomingulisi väljakutseid, lavataguseid võitlusi ja Sal-Salleri isiklikke kogemusi. See peegeldab Eesti meelelahutuskultuuri ja selle puudujääke 90ndatel ja 2000ndatel.
Hendrik Sal-Saller ei ole lihtsalt muusik – ta on meie eesti kultuuriikoon. See film pole mõeldud ainult muusikasõpradele – see on Eesti kultuuriloo oluline osa, pakkudes ehedat ja avameelset pilguheitu meelelahutusmaailma, mis on äratuntav ja suhestatav igas vanuses vaatajaga. Kasutatud on palju arhiivmaterjali, muuhulgas sisaldab film Smilersi enda filmitud käsikaamera materjali aastatest 1997–2007.

¹ Ktooniline - maa-alune, allmaa-.

*

"Puugid või inimesed" on "Eesti lugude" sarja esimese osana ETV eetris 5. jaanuaril kell 20.30.