Millest teie film räägib? Kuidas selle teemani jõudsite?

Film räägib grupist eestlastest, kes otsustasid jätta tasuva töö Tallinnas ja kolida Gruusiasse teed kasvatama. Jälgisime nende teekonda, probleeme, lootusi ning seda, kuidas kohalikud nende plaanidesse suhtuvad ja kaks kultuuri omavahel koos töötades hakkama saavad. 

Olen ise suur Gruusia austaja ja paar aastat tagasi jäi sotsiaalmeedias silma postitus nendest eestlastest. Olin kohe teemast äärmiselt huvitatud, Gruusias asju ajada tundub kergelt hullumeelne ja orgaaniline tee, et kuidas keegi Eestist kontoritoolist sinna jõuab? Võtsin nendega ühendust ja mõned kuud hiljem olimegi juba filmi operaatori Maria Vitaga Kutaisis treilerit filmimas. 

Miks otsustasite osaleda "Eesti lugude" sarjas?

Arvan, et see annab hea võimaluse toota lühidokumentaale, mis räägivad lugu Eestist või eestlastest. Tundub, et Eestis – nagu paljudes teistes arenenud riikides – otsib üha rohkem inimesi taga mingit tähendust oma tööle. Olen ka ise jätnud seljataha turvalise kontoritöö ja tundsin peategelaste entusiamis ja lootustes äratundmisrõõmu, mida soovisin ka televaatajateni viia.

Eestist eemal viibides olen hakanud rohkem juurdlema selle üle, mis osa on keelel, kultuuril ja keskkonnal selles, milline ma inimesena olen. Antud teemat uurisin ka filmis, kus selgelt tulid välja erinevused grusiinidega, keda samuti mõjutab nende ajalugu ja kultuur. Seetõttu arvan, et "Eesti lood" on valminud filmile suurepärane väljund.

Millised on viimastest aastatest enim meelde jäänud "Eesti lugude" lühidokumentaalid?

Väga meeldis "Süda Sõrve sääres", kuna teema oli avatud huvitavalt, visuaal ja muusika toetasid hästi lugu, samuti erines see paljudest teistest "Eesti lugude" filmidest. Veel oli mõnus vaatamine "Unistus jäätisest ja limonaadist", mis algas kohe kaasahaaravalt ja kulges mõnusas tempos.

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Arvan, et ilma "Eesti lugudeta" oleks sündimata jäänud palju filme. Teema on muidugi väga lai ja tase ehk mõneti varieeruv, aga ehk leiab sealt igaüks midagi ja kõik olulised lood saavad räägitud. 

Kas sellist formaati nagu "Eesti lood" on vaja? Kas teledokumentaali formaat paneb ka mingid loomingulised piirangud?

Kindlasti. Pean positiivseks ka seda, et välja valitakse erineva taustaga autoreid, see tagab mitmekülgsed lood ja sageli huvitavad lähenemised. Olen ka ise esmakordselt režissööri rollis ja õnnelik võimaluse üle see lugu vaatajate ette tuua. Leidub palju inimesi, kes kinosse tihti ei satu, aga saavad seeläbi võimaluse vaadata uusi Eesti dokumentaale. 

Igasugust loomingut tehes tuleb arvestada formaadiga. Üritasin mõelda, kes on vaataja ja mõneti suunas see kindlasti ka minu otsuseid. 

Milline on teie arvates Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Igal pool on põhiküsimuseks alati kapital. Ka "Eesti lugude" autoritest paljud ei ole põhikohaga filmitegijad ja see seab kindlasti omad piirangud. Siiski tundub, et paljud head filmid on vajaliku rahastuse saanud ja mul on hea meel, et viimasel ajal olen lisaks mängufilmidele saanud kinos nautida ka Eesti dokumentaale. Loodan tulevikust isegi suuremat mitmekesisust ja eelarveid ka dokumentaalidele.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Filmitegija ja inimesena on väga huvitav tundunud Agnes Varda. Eeskujuks on ka Reed Morano, kelle jälgimist alustasin siis, kui ta tegeles peamiselt kaameraoperaatorina, ja nüüd on ta olnud edukas ka režissöörina.

Saan inspiratsiooni rohkem inimestelt, kellega olen koos töötanud või isiklikult kohtunud, näiteks minu kaameraoperaatorist mentor Anna Valdez Hanks, kellel on alati head silma ja häid ideid nii operaatori, režissööri kui stsenaristi rollis. 

Millega loominguses plaanis hetkel veel tegelete?

Põhiliselt töötan fotograafi ja kaameraoperaatorina. Kindlasti üritan ka sel aastal leida aega isiklike projektide jaoks näiteks fotodokumentalistika valdkonnas ja ehk töötada ka uue filmi arendamise kallal. Loodan jätkata kultuuri, keele ja ühiskonna mõju uurimise teemadega.