"Eesti lugude" ankeet | Liina Särkinen: mulle on alati meeldinud David Lynch
ETV eetrisse jõuab 27. jaanuaril "Eesti lugude" värske hooaja neljas film, millest on režissöör Liina Särkineni "Eesti nafta". Värske lühidokumentaali režissöör vastas "Eesti lugude" ankeedis mõnele küsimusele, et avada oma filmi tausta ja arutleda kodumaise dokumentaalfilmi eluolu üle.
Millest teie film räägib? Kuidas selle teemani jõudsite?
"Eesti nafta" peategelane on Margit, kes jätab oma senise elu, karjääri ja korteri pealinnas ning kolib Hiiumaale nõgest kasvatama. Ta usub, et nõgeses on vägi, mida me ei oska veel päriselt kasutada ja et ta suudab just selle umbrohuks peetud taimega Eesti maailmakaardile viia. See teekond on aga raskem, kui ta esialgu arvas. Nõgese kasulikkuse tutvustamisel tuleb Margitile appi youtuber'ist tütar Nele ning lisaks alustava ettevõtja muredele saab osa ka ema ja tütre suhetest.
Sattusin loo peategelasega paar aastat tagasi koos ühele väliseesti jaanipeole, kus ta nõgesetooteid pakkus, olles just oma ettevõttega alustanud ja kolimas Hiiumaale. Sain aru, et tal on tõesti tõsi taga ja lugu kullaaugust, mis me jalge all on, ootab jutustamist.
Miks otsustasite osaleda "Eesti lugude" sarjas?
Üha enam on eestlaste seas neid inimesi, kes tahavad tööalase karjääri just oma väljamõeldud idee peale üles ehitada. Väidetavalt on Eestis kõige rohkem start-up firmasid rahvaarvu kohta. "Eesti nafta" on üks tõeline öko start-up'i lugu. Ka ühe naise ja ema lugu, kes oma unistuse poole püüdleb. Usun, et filmi peategelase teekond inspireerib ja kõnetab paljusid. Ka kriitika on väga hea, sest siis elab see lugu veel kaua. See on teine film, mille olen "Eesti lugude" sarjas teinud ja arvan, et on hästi oluline, et need lood oma elu veel ka peale ETV eetrit edasi elaksid.
Millised on viimastest aastatest enim meelde jäänud "Eesti lugude" lühidokumentaalid?
Mulle kipuvad meelde jääma nii need filmid, millel on tugev lugu ja teema, mis mulle lähedane on, kui ka need, milles ma kohe nn loo "ärakasutamise" potentsiaali näen. Olen mitut "Eesti lugude" filmi näiteks ise ka klassiruumis õpetades kasutanud, mis teeb nii õpetamise kui õppimise märksa mõjuvamaks. Näiteks Martti Helde "Kümme. Üheksakümmend. Poiss nagu orkester" sobis 4. klassi poiste klassijuhatajatundi aruteluks suurepäraselt ja Peeter Vihma "Juhtmevaba elu" aitas ükskord 9. klassil kirjandi kirjutamist harjutada.
Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?
Vahel jääb mulje, justkui selle sarja filme ei võeta päris nii tõsiselt kui täispikki dokumentaale. Kuna neid lugusid toodetakse ka korraga rohkem ja peamine väljund on televisioon, siis võib-olla on see ka osaliselt põhjendatud, kuid ma arvan, et meie kultuuripärandis on nendel lugudel väga oluline koht ja on tähtis, et me neid lugusid saame rääkida.
Kas sellist formaati nagu "Eesti lood" on vaja? Kas teledokumentaali formaat paneb ka mingid loomingulised piirangud?
Kindlasti on vaja. See sari annab võimaluse erinevatel filmitegijatel lühiformaadis kätt proovida. Piiranguid on ju alati - antud juhul on selleks aeg, kuid kui täna on meil peale kasvamas märksa lühema kannatuse ja keskendumisvõimega vaataja, siis filmitegija väljakutseks ongi rääkida oma lugu kiiremini, aga sama mõjuvalt.
Milline on teie arvates Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?
Väga huvitav ja mitmekesine! Mulle meeldib, et dokumentaalfilm on järjest populaarsemaks saamas ja et Eesti filmitegijad ei karda võtta ette järjest põnevamaid teemasid. Kindlasti laienevad ka sihtgrupid, kellele dokumentaalfilme teha. Oleks ju tore, kui ühel päeval näiteks lapsed kinokavast lisaks mängufilmidele ka dokumentaalfilme tahaks valida.
Kes on teie eeskujud filmimaailmas?
Mulle on alati meeldinud David Lynch ja tema ütlemine, et iga tema film on nagu unenägu - nii nagu näed, nii on õige. Dokumentaalide puhul ma väga tihti salvestan need loo jutustamise elemendid, mis mind kõnetavad ja kaasa haaravad, ning võtan need ka endale inspiratsiooniks.
Ma arvan, et hetkel pean ma oma eeskujudeks kõiki neid, kellega mul on õnn filmi koos teha või kelle filmiloo valmimist kõrvalt vaadata ja arutada, sest õppimise protsess muudkui kestab.
Millega loomingulises plaanis hetkel veel tegelete?
Oleme koos Heilika Pikkoviga, kes oli ka "Eesti nafta" üks operaatoritest, juba mõnda aega arendamas täispikka dokumentaalfilmi, mis on meile mõlemale väga põnev väljakutse.
Igapäevaselt töötan aga ühes toredas koolis õpetajana ning korraldan suvel filmiteemalisi laagreid kodu- ja väliseesti lastele, nii et lugusid, mida rääkida, on minu ümber alati palju!
Toimetaja: Kaspar Viilup