Millest teie film räägib? Kuidas selle teemani jõudsite?

Ühest küljest jälgib film Euroopa eestlaste koori laulupeole minekut läbi kahe peategelase - dirigent Elo ja tema sakslasest abikaasa ja koori laulja Hartmuti - silmade. Teisest küljest on see äraläinud eestlas(t)e lugu. See räägib sellest, kuidas Eestist ära läinud inimesed tihti oma hinges ära läinud ei ole. Kuigi nad on kohanenud võõrsil, tunnetavad nad väga tugevalt oma juuri ja igatsevad Eestit. Nagu meie peategelane sõnastab tunnevad nad tihti end olevat kahe maa vahel - nad on jäänud omadele võõraks ja ei ole võõrastele siiski omad. Kolmandaks jookseb filmist läbi ka ühe abielu ja armastuse lugu kahest rahvusest väga erilise inimese vahel.

Euroopa eestlaste koorist esimest korda kuuldes tekkis koheselt soov nende inimeste lugusid kuulda ja rääkida. Otsustasime selle loo ja nende tegelaste kasuks, kuna see aitas sisse tuua koori laulupeole viimise tegevusliini ja kahe inimese suhte teema. Elame ka ise mõlemad oma igapäevast elu Saksamaal, olles samas Eestiga tihedalt seotud ja tunnetades seda, kui voolav ja mitmekihiline on meie identiteet.

Miks otsustasite osaleda "Eesti lugude" sarjas?

Meie sooviks oli näidata, et Eesti lugusid ei ole ainult Eestis, vaid ka võõrsil. Tundus, et see võiks televaatajale huvi pakkuda. Kodumaalt lahkunud eestlased on Eestile olulised. Esialgu oli meil plaanis teha pikem film rohkemate tegelastega erinevates riikides, aga see jäi kahjuks rahastuse puudumise tõttu tegemata. Seega "Eesti lugude" sari andis meile võimaluse ühe loo ära rääkida, mille eest oleme väga tänulikud.

Millised on viimastest aastatest enim meelde jäänud "Eesti lugude" lühidokumentaalid?

Meelde on jäänud eelkõige tugevate karakteritega filmid, samuti need linalood, mis tutvustatavad mingeid selliseid eluvaldkondi, millega ise kokku ei puutu. Näiteks Margit Lillaku "Pastacas"ja "Beebilõust", mõlemad filmid räägivad kunstniku teekonnast ja raskustest, viimane käsitleb ka vanglaelu ja suhteid eestlaste ja venelaste vahel. Selle aasta "Eesti lugude" sarja avafilm Kertu Soansi "Suurem kui sport" oli samuti väga hea tänu ehedale ja huvitavale karakterile ning teemale.

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Ei oska kommenteerida, milline see positsioon on ja kelle seisukohast vaadatuna. Võib-olla on filmitegijate eesmärgiks pigem pikki filme teha. Samas tundub, et kvaliteetset teledokki ei ole ülearu palju ja arvestades seda, kui lühike on tegelikult tänapäeval inimeste keskendumisvõime, siis on selline lühiformaat igati tänuväärne.

Kas sellist formaati nagu "Eesti lood" on vaja? Kas teledokumentaali formaat paneb ka mingid loomingulised piirangud?

Kindlasti on sellist formaati vaja, sest nii palju lugusid on meie ümber, mis vajavad jutustamist! Lood, mis on olulised Eestile ja mis räägivad lihtsatest eestlastest, kes teevad olulisi asju on kultuuriliselt väärtuslikud ja huvitavad. Filmitegija seisukohast on see ka hea võimalus katsetada lühidokumentaalfilmi tegemist, enne kui näiteks pikemat lugu tegema hakata.

Iga formaat seab piiranguid. Selles mõttes ei ole teledokumentaali formaat mingi erand. Ei tundnud, et me oleksime kuidagi kunstiliselt piiratud olnud. Meie filmi puhul oli just nimelt ajaline piirang selline, mis pani meid mõnikord juukseid katkuma. Ühelt poolt aitas see välja sõeluda kõige olulisema, et mitte lihtsalt oma lemmikmaterjali kinni jääda. Aga kahjuks pidi ka palju huvitavat ja olulist materjali välja jääma.

Milline on teie arvates Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Filmivaatajana tundub, et väga hea. Viimasel ajal on muljet avaldanud Marta Pulga "Aasta täis draamat" ning dokumentaalfilmide kogumik "Juured". Samuti Joosep Matjuse "Tuulte tahutud maa" ja Vallo Toomla "Päevade sõnad".  Need puudutasid, inspireerisid, ajasid nii nutma kui ka naerma ning panid mõtlema. Tundub, et Eesti film ideede, tegijate ja lugude mõttes on igati heal tasemel. Jätkuks vaid julgust ja vastupidavust ideede teostamiseks!

Samas ei saa ümber rahast. Suuremad eelarved lubaksid keerulisemat ja pikemat produktsiooni, mis võimaldaks ka huvitavamaid filme. Lisaks on arenguruumi filmide levitamisel. Tehakse häid filme, aga kui paljud Eesti dokumentaalfilmid jõuavad välismaa vaatajateni?

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Ingrid: Sellele küsimusele on alati keeruline vastata, sest tegelikult filme tehes soovin rääkida endale olulisi lugusid ja seda tehes ei mõtle tingimata eeskujudele. Aga kui peab näiteid tooma, siis meeldivad Roy Andersoni huumor ja Mike Leigh ehedad karakterid. Krzysztof Kieslowski triloogia "Kolm värvi" on siiani meeles. Suurepärase elamuse saab alati Wim Wendersi ja Lars von Trieri filmidest. Viimase aja üks raputavamaid filme oli "Jokker" just näitlejameisterlikkuse tõttu.

Sigrid: Lisaks kindlasti Werner Herzog, Elisabeth Chai Vasarhelyi, Jimmy Chin, Luc Besson.

Millega loominguses plaanis hetkel veel tegelete?

Ingrid tegeleb näitlejakoolituse korraldamisega Berliinis ja Tallinnas (Character-based Improvisation töötoad), arendab mängufilmi stsenaariumi ning kirjutab juba aastaid sahtlisse lastejutte. Sigridil on hetkel rõhk pigem muusika tegemisel ja magistrikraadi lõpetamisel.