"Eesti lugude" ankeet. Birgit Rosenberg: filmiga tahtsin avada stereotüübi taga olevat inimest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Birgit Rosenberg Autor/allikas: Erakogu

22. veebruaril jõudis ETV ekraanile Birgit Rosenbergi lühidokumentaal "Gerassimovi naised", mis räägib Narvas elavatest pensionäridest. Režissöör rääkis lühiintervjuus Eesti dokumentalistide oskusest rääkida teiste lugusid ning sellest, kuidas "Eesti lood" on korraga nii kammitsev kui ka sütitav formaat.

Mis on teie filmi põhiline idee?

Humanistlik. Film portreteerib üht Eestis ehk enim stigmatiseeritud gruppi – vene pensionäri, nn sisserändajate esimest põlvkonda. Filmiga tahtsin avada stereotüübi taga olevat inimest. Lisaks huvitas mind Narva. Elu piirialadel, kus segunevad erinevad reaalsused, ajalood ja tõed, on alati põnev.

Miks valisite just sellise teema?

Sest sellele grupiga žongleeritakse meedias ja poliitikas tihti, kuid neile endile antakse harva sõna. Samas on need eakad naised ja nende sinusoidsed elud nagu eelmise sajandi ajalugu, sealhulgas ka Eesti ajalugu. Nad on Eesti lugu.

Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti lugusid"?

Ei.

Mis teile sealt meelde on jäänud?

Näiteks Moonika Siimetsa "Salme saladus", mis oli mõnusalt absurdne.

Milliseks peate "Eesti lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Sütitavaks, ent samas kammitsevaks. Läbi aastate on antud võimalus paljudele uutele ja kogenenud autoritele rääkida enda jaoks olulisel teemal, kuid kindlasti seab lühiformaat ja tele-slott ka oma piirid. Valdav enamus neist filmidest oleks "Eesti lugudeta" ilmselt siiski olemata ja seega on tegu väga positiivse väljundiga.

Miks otsustasite ise osaleda "Eesti lugude" sarjas?

See on minu debüüt dokumentaalfilmi režissöörina. Tundus mõistlik.

Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?

Mul on hea meel, et toetatakse ka projekte, mis pole seotud vaid Eestiga. Sel aastal linastus maailma olulisimal dokifestival IDFA-l suisa kaks Riho Västriku produtseeritud dokumentaalfilmi. Mõlema filmi montaaži tegi ka "Gerassimovi naiste" montaaži eest vastutav andekas Mirjam Jegorov.

Eelmisel aastal pääses IDFA-le aga Eesti autorite tehtud film Palestiinast. Endast on raskem rääkida kui teistest.

Mil moel saaks inimesi veel rohkem doki juurde tuua?

Kas peaks tooma? Usun, et inimesed leiavad ise oma filmid üles.

Kes on teie eeskujud filmimaailmas?

Eeskujusid ei oska öelda, sest mõjud on alati alateadlikud. Otseselt kellegi moodi olla ei tahaks.

Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?

Fred Jüssi ja Rein Marani filmid on lapsepõlve pärisosa. Uuematest - Nora Säraku "Valguseks/Valguseni/Valgusena" on väga hea film. Võrdluseks "Gerassimovi naiste" ja 2017. aastaga soovitan vaadata ka Andres Söödi äkilist "Jõulud Leninita", mis samuti tehtud Narvas ja Narvast, kuid 1994.aastal.

Vaata Birgit Rosenbergi filmi "Gerassimovi naised":

 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: