Arvustus. Sven Grünberg piiritus animatsioonikosmoses ({{commentsTotal}})

"Lepatriinude jõulud" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus plaat
Sven Grünberg
"Anima 1977-2001" (Frotee)
9/10

Sven Grünbergi loomingu lahtimuukimiseks on keeruline leida ühest võtit. Tema muusikaline skaala ei varieeru loogilistes vahemikes, žanripiirid on nii tema soolo- kui ka filmimuusika puhul hägused. Isepäisus ja novaatorlus on märksõnad, mis kirjeldavad Grünbergi proget Messi aegadest, kosmosemuusikat - "Hingus" lükkas esimesena Nõukogude Liidus süntesaatori täie hooga käima - ja ka filmimuusikat. 2001. aastal ilmunud 3CD kogumikalbum "Hukkunud Alpinisti hotell" oli rännak Grünbergi lootusrikastel, ent tumevärvilistel helimaastikel. Toonase kogumikuga jõudis avalikkuse ette aga vaid tükike sellest, mida Sven Grünberg kodumaisele filmile andnud on.

Plaadifirma Frotee tõi sellele lisa, avaldades tunnikese Grünbergi muusikat animatsioonidele.

"Anima 1977-2001" pakub enamuses loomingut, mis kõlab paratamatult kõrvus ja on tuttav juba varasemast, kuna kogumikule on jõudnud "Lepatriinude jõulude" sulnid meloodiad, "Klaabu" kosmosehuilged ja "Naksitrallide" painajalik pop. Tuttavlikkus ei ole aga plaadi puhul keskne, tähis on hoopis see, kuidas säärane maksimalistlik rännak muutub ühtseks tervikuks olukorras, kus kaotatud on igasugune kontekst filmide näol. Fookuses on hoopis muusika enese täiuses ja tiheduses, abstraktsioonis ja fokuseerituses.

Filmimuusika albumid kasutavad liiga tihti selgroona lineaarset filmimudelit - muusikapalade järjestus ja loogika lähtub linateosest, kus muusika algselt kõlas. Selles olukorras saab albumist pigem produkt, hea toode fänni riiulisse, kuid mitte põnev ja konkreetne autoriplaat.

Õnneks on antud juhul tehtud täpselt vastupidist. Frotee värskel kogumikplaadil on küll ühest küljest pööratud tähelepanu kohati unustusse vajunud animatsioonidele ("Karsumm", "Liigub? Liigub!"), kuid teisalt on tegu täpselt kureeritud valikuga, mis mõõdetult paigas ja kus miski pole juhuslik.

Algus on vaikne ja udune. Kastepiisad kevadisel murul ja Muhv limpsimas kergelt sulavat jäätist. "Naksitrallide" postapokalüptiline reaalsus hajub ja järsku on lõputu avakosmos, kus hõljub mööda lollitav Klaabu. Grünbergi looming on alati kandnud endas korraga justkui vastandpooluseid - ühest küljes maisus, argine ja isegi tarbekunstilik naivism, kuid samas ka õrn sakraalne salapära, müstika, küündimatus. Ta süntesaatorid vinguvad nii futuristlikult kui võimalik, kuid täpse helilooja käega komponeerib ta sinna ümber dimensiooni, mis näib küllalt tuttav ja igapäevane.

Selliste maailmade loomine on ka ilmselt põhjus, miks Grünbergi käekiri sobib hästi animatsioonidesse. Laste mõtted ja käsitlused kõige tavalisematestki asjadest ei oma ühiskonna poolt seatud piire, nende arusaamistes ei eksisteeri tabusid. See on alati olnud joonisfilmi üks esmaseid tähendusi ja eesmärke, mida Sven Grünberg aga mitmekordse üledoosina ka enda muusikasse süstib.

Siin on erinevaid värve ja äraspidiseid käsitlusi, mida ei oskaks ühelgi plaadil koos ette kujutada. "Lepatriinude jõulude" muusika on ilus ja pehme, isegi päikseline, mis filmi arvestades tundub paradoksaalne. "Lepatriinude talv" toob langevate lumehelveste asemel pähe hoopiski kesksuvise ranna koos vees sulistavate laste ja lõõskava päikesega. Kuidas saab olla sama lugu, laiemalt öeldes meloodia, korraga suvine ja talvine?

Selles peitub ilmselt filmimuusika kvintessents, milleni Grünberg on jõudnud. Tema muusika on olemuslikult nii dünaamiline ja voolav, et võtab vajaliku kuju lähtuvalt vaatajast. See on täis assotsiatsioone, üsna otseseid laene ja stereotüüpseid käsitlusi niivõrd ülekülluslikult, et muutub seeläbi kõrgemaks kõigist määratlustest või liigitustest. Žanriülene muusika, kui nii võib öelda.

Vaatame mõnd näidet. "Salvadore" on kaunis Prantsuse šansoon, kuid mingi doomiliku laiskuse, venivuse, pohmelliga. "Päkapikud" taob trummitaldrikuid nagu segane, kasutab taustal vilistamist, mis meenutab liigagi "Salatoimikute" tunnusmeloodiat ja keerab rohutirtsu kargamise heli kontrabassina. Rääkimata "Jingle Bellist", mis on heeliumist purjus joodeldamine koos häälest ära viiuliga. Eemalt vaadates nagu magustoidu peale soola raputamine, aga selle muusika keskel olles muutud ise ka lapseks ja unustad piirid.

Kakskümmend neli lugu meeletust ja kõige puhtakujulisemat hullust on aga raske kuulamine. Vahepeal vajad õhku ja tükikest reaalsust, et mitte abstraheeritud vokaalide ("Linalakk ja Rosalind") ja kosmiliste mängutooside ("Lunapark") vahele ära uppuda. Paar lugu kuulad, hingad, vaatad meie igavat sügistalvist hallust ja sisened uuesti sinna värvilisse piirideta maailma.

"Anima 1977-2001" näitab Eesti popmuusika omanäolisimat tegijat parimas vormis. Selliseid kogumikke saaks, võiks ja peaks aga Grünbergi loomingust koostama veel mitmeid... 



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: