Lilli Suburgist on hulga artikleid kirjutanud Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja soouuringute ajakirja Ariadne Lõng peatoimetaja Eve Annuk. Samuti on tänuväärset tööd teinud üks varasematest naisajaloouurijatest – Aino Undla-Põldmäe. Justnimelt seetõttu ei vajagi legendaarne naisõiguslane Lilli Suburg paljudele meist enam lähemat tutvustamist. Samad autorid on ka Suburgi asutatud ajakirjast Lindast kirjutanud ridamisi artikleid, kuid ka näiteks ülevaateteosest "Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed" leiab Linda ühe peatüki. Soovitan huvilisel vaadata ajalehe digiteeritud väljaandeid või minna ja sirvida vanu Lindasid Rahvusraamatukogus.

Eesti esimese vabariigi aegse võimeka feministi Marie Reisiku elu ja tegevuse kohta allikate leidmisel on olukord keerulisem. Eesti Raadio arhiivi vahendusel võib kuulata 2008. aastal ajalooõpetaja Terje Hallikuga tehtud saadet Marie Reisikust sarjas "Eesti lugu". Lühikese, kuid väga hea ülevaate Reisiku poliitilisest tegevusest saab Piret Viljamaa koostatud digiväljaandest "Eesti Naised Parlamendis".

Kuidas sünnivad suured tegijad ja suured teod?

Lilli Suburg ei asutanud ajakirja Linda üksinda, tal oli kaastöölisi ja kaasamõtlejaid. Näiteks toetas asutamise ideed tuntud Tartu koolijuht Hugo Treffner, kelle nimi ajakirja asutamisel dokumentide all seisab. Kaastööd tegi käsitöökooli juht, käsitööraamatu autor ja naishariduse eestkõneleja Natalie Johanson-Pärna.

Ajakirja Linda asutamisel avaldatud julgetele mõtetele ja üleskutsetele järgnes vihane vastureaktsioon, millest alates võib Eestis analüüsida naiste õiguste laiendamise püüete vastaste argumente, nende voolude ideoloogilist tausta ja tegutsemismotiive. Praeguseks teame, et osa naisi pidid Lindat lugema salaja, postkontor tõrkus Suburgi ajakirju või talle saadetud tellimuskirju edastamast ja ka Eesti Kirjameeste Selts unustas justkui kogemata Suburgi käsikirja aastateks sahtlipõhja. Naise teel oli alatasa tuhandeid väikseid ja suuremaid takistusi, mis tegid iga uue ettevõtmise põrgulikult raskeks ja paljude arvates täiesti võimatuks. Seda erilisemaks võib pidada Suburgi isiksust – ta suutis pidevast vastutuulest hoolimata käivitada uusi ettevõtmisi, leida liitlasi ja oma plaane teostada.

Ja tõesti, avalikest rünnakutest hoolimata kasvab Linda lugejate ja Lilli Suburgi kooli õpilaste hulgast teadlike ja iseseisvate naiste esimene põlvkond – täpselt nagu Suburg uskus ja lootis. Nende hulgas on Marie Reisiku ema Liisa ja kaasaegsed haritud avaliku elu tegelased, nagu Miina Hermann (Härma), Aino Tamm, Mari Raamot, Anna Haava, Helena Taar ja paljud teised.

1923. aastal, kohe peale Lilli Suburgi surma, pandi naisliidu juhtimisel käima korjandused üle Eesti ja 1926. aastal avati Vändra surnuaial Lilli Suburgi haual mälestusmärk. See mälestusmärk on tänini alles ja Lilli Suburg on meie mälus saavutanud legendaarse staatuse kui Eesti esimene feminist.

1941. aasta augustis Marie Reisik suri. Samal ajal käis II maailmasõda ja sakslaste väed olid juba Ülemiste all. Reisiku juhitud Eesti Naisliit saadeti juba 1940. aastal jõuga laiali, siseasjade rahvakomissari algatusel kinnitatud uus juhatus asus kohe naisliidu varasid likvideerima. Arhiiv hävines või viidi Venemaa tagalasse ja kadus.

Marie Reisiku kodus säilitatud kirjavahetus jõudis Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivi tänu tema arstile James Raukasele, kes sajad armastuskirjad, fotod ja muu isikliku kirjavahetuse 1942. aastal Tartusse tõi. Sealt edasi me seda Eesti Vabariigi aastate julget feministi enam ei mäleta. Reisikule ei ole püstitatud ausammast, temast pole aastate jooksul avaldatud ühtegi mahukamat artiklit, saati siis veel tervikteost.

Üheks võimaluseks Marie Reisikust rohkem teada saada on tulla 8. märtsist kuni 30. aprillini okupatsioonide muuseumisse, kus on avatud Marie Reisiku juubelinäitus. Lilli Suburgi kohta annan feministlikul festivalil Ladyfest loengu ja teemat käsitletakse ka õpitoas "Naised vikipeediasse", mis toimub 9. märtsil kell 16 rahvusraamatukogus.

Evelin Tamm on Rootsis resideeruv naisajaloo uurija, ühiskonnakriitik ja ajakirjanik.