Maria Sidljarevitš juhatab oma näituse sisse järgmise mõttekäiguga:

"Püüe edasi anda oma ideid ja mõtteid teistele mõistetavas ja kättesaadavas vormis on üks olulisemaid aspekte inimese elus. Ideele või mõttele lingvistilise vormi andmine muudab selle ülekandmise keeruliseks, sest sõna on kontseptsioon, mis tekitab igal inimesel erinevaid assotsiatsioone. Mind huvitab, kuidas kunsti kaudu edasi anda oma ideid ja mõtteid viisil, et säiliks nende esialgne sisu ja tähendus.

Kuidas saavutada sellist objektiga suhestumist, kus vaataja tajub seda vaid abstraktse vormina, sõltumata isiklikest assotsiatsioonidest ja mitte andes sellele positiivset või negatiivset hinnangut? Kujutan oma maalidel erinevaid objekte ja kujundeid osana kompositsioonist nii, nagu need on ka päris elus vaid selle üksikud avaldused, suure süsteemi väikesed jupid. Universumi jaoks ei eksisteeri mõisteid nagu hea või halb ja iga elunähtus on vaid osa sellest. Minu eesmärk on saavutada ka maalis sellist asjadest arusaamist, milles on võimalik täielik vabanemine hinnangute andmise tendentsidest."

Elo-Mai Mikelsaare ja Maarja Nõmmiku näitus "Elu per se" võtab autorite igapäevasemate ja veidramate hetkede suhtes pigem tunnetava kui ammendavalt sõnastava seisukoha. Kui inimesele on ehk instinktiivsem mõelda, et kõik selgepiiriline ja kindel on turvaline ning muutuv ja tundmatu hirmutav, pole siiski midagi ohtlikumat just mugavast enesekindlusest, sedastab näituseteade. Vaataja on kutsutud normaalsuse, ühemõttelisuse, enesestmõistetavuse illusiooniga mitte leppima ning suhtelisuse seisundiga kohanema. Vaatamisharjutused umbusaldavad valmisseletusi ja usuvad tõdesid leidvat pigem puhtas jälgimisseisundis.

Reedel avatav Enn Tegova "Kohalik kunstnik" on vormilt keskkonda loov näitus, kus nii kahe- kui kolmemõõtmelised teosed täidavad ruumi ühtse kunstimassina. Kunstnik loob oma erilise maailma, kus üks teos läheb sujuvalt teiseks üle, lünki ja pause pole. Enn Tegova on end eesti kunsti põlistanud läbi hüperrealismi ja ennekõike sürrealismi. Mälupildid minevikust ning stseenid ajaloost kummitavad teda ikka ja jälle, segunedes vaimukateks, vahel veidi kummalisteks, kuid alati läbinägelikeks kooslusteks, seisab näituseteates.

Kunst ja elu on Tegova maalidel harmoonilises ja lahutamatus ühenduses, kus üks ei saa teiseta elada. Nii on ja nii peab. Tegova loomingus on kinnisideena ikka ja jälle taas ilmnenud antiikskulptuur ja unenäoliste kihtidena kumav kohalugu. Kunstniku enese sõnul on näituse juhtmõtteks antiikpoeedi Simonidese seisukoht, et inimkonna mälukandjateks on poeesia ja kunst. Eksponeeritud teoste vormi keskmeks on püüd figuraalsuse ja skulpturaalsuse poole.