Lavastuses kohtutakse erinevate emade ja lastega, põrkutakse ootuste ja hinnangutega, vaadatakse tõtt õnne- ja süütundega ning selle kõige juures püütakse hoida tempot, et jõuda etendusega lõpuni enne, kui heliseb telefon ja kostub küsimus: "Emme, millal sa koju tuled?"

Laval on neli Ugala naisnäitlejat, kes on ka ise emad: Terje Pennie, Kadri Lepp, Triinu Meriste ja Jaana Kena. Ugala dramaturg Laura Kalle tegi juttu lavastaja ja autori Liis Aedmaaga.

Kui kaua selle lavastuse mõte sul peas küpses?

Ma arvan, et lavastuse mõte küpses umbes paar viimast aastat. Materjal hakkas kogunema umbes pooleteise aasta jooksul paberile ja proovide alguseks oli see mingil määral valmis saanud, aga päris palju on proovide käigus juurde tulnud.

Oled sa proovide käigus emaks olemise kohta midagi uut õppinud?

Jah, olen küll. Olukord on selles mõttes paradoksaalne, et sa teed lavastust laste kasvatamisest ja emaks olemisest laste kasvatamise ja emaks olemise arvelt. Viimase kuu aja jooksul olen ma oma lapsi näinud väga vähe. See vist ongi selle töö kitsaskoht. Aga ma olen õppinud ka suheldes oma trupiga, nelja näitlejaga, kes on kõik emad. Kas või seda, kuidas erinevaid olukordi eri nurga alt näha. Ja seda, kuidas probleemid ja teemad vahetuvad vastavalt sellele, kuidas lapsed kasvavad. Kuidas sa unustad mingid asjad, mille ümber su maailm veel mõni aeg tagasi igapäevaselt keerles ja veel ei tule nende teemade peale, mis tabavad sind viie aasta pärast.

Nii et sa said siis nagu ettehoiatuse?

Mingil määral ettehoiatuse ja mingil määral tulid meelde mingid teemad, mis olid vahepeal ära ununenud.

Teksti lugedes jäi silma mõte, et kui meeste jaoks asub looming kehast väljaspool, siis naiste jaoks on see väga tugevalt kehaga koos, mistõttu on sellest lähtuvalt ka kriitikat raskem vastu võtta. Mind jäi see mõte kummitama. Kuidas te seda küsimust puudutasite?

Selle mõtte üle oleme me hästi palju vaielnud. Ma avastasin selle mõtte Nancy Houstoni "Loomispäevikust", kus ta lahkab muu hulgas seda, miks loovisikute – kunstnike, heliloojate, lavastajate – seas on mehi väga palju rohkem kui naisi. Ja nendest naistest enamik on sellised, kellel ei ole lapsi või on nad hakanud seda tööd tegema siis, kui nende lapsed on juba suuremad. Loomulikult ei ole see 100 protsenti nii, aga need jõujooned jooksevad sealt välja. Me oleme lahanud, et miks see nii on, lisaks ajaloolistele põhjustele. Paratamatult on süvenemist nõudev loometegevus laste kõrvalt väga keeruline, sest kui su lapsed on väikesed, siis mingi osa su ajust tegeleb pidevalt tahes-tahtmata nendega. Isegi kui nad ei viibi sinuga samas ruumis. Nancy Houstonil oli seal välja toodud ka see, kuidas naised võtavad kriitikat erinevalt vastu, kuna naiste jaoks on ka lapse loomine oma kehaga seotud tegevus ja meeste jaoks mitte. Samal põhjusel on loomingu pihta tehtavat kriitikat naistel justkui eelsoodumus võtta kordades isiklikumalt kui meestel, sest nad ei suuda seda loomingut endast eraldada. See on väga suur küsimärgikoht, kas see ka päriselt nii on, aga see mõte on huvitav.

Lastel on hästi palju küsimusi ja emadel justkui peaks kõigele vastus olema. Kas see lavastus on sinu jaoks pigem vastus või küsimus?

Ma arvan, et see on pigem küsimus. Lapse küsimused on ka tihtipeale sellised, millele ei ole ühest vastust võimalik anda. Ma leian, et arvamus, mille kohaselt peab oskama vastata kõigile oma laste küsimustele, on juba eos väär. Mõned vastused tulevad elukogemuse pealt ja võib-olla mingites asjades on mu lapsed minust ees.

Kes võiks olla selle lavastuse sihtgrupp?

Esmane sihtgrupp on kindlasti need, kellel on endal lapsed. Aga mõni aeg tagasi ma jõudsin selle mõtteni, et ka neil, kellel ei ole lapsi, on üks tähtis ühine nimetaja – nad ei ole küll emad ega isad, aga neil kõigil on või on olnud emad ja isad. Isegi kui sul ei ole lapsevanemaks olemise kogemust, on lavastuses kohti, millega võib tulla meelde oma lapsepõlv. Meil ei ole lugu, mis hakkab sündmusega punktis A ajahetkel A ja lõppeb sündmusega punktis B ajahetkel B. Ja näitlejatel ei ole samamoodi läbivaid rolle, vaid nad hüppavad ühest rollist teise. Ütleme siis nii, et see võiks kõnetada neid, kes ei otsi ühte läbivat narratiivi. Eks ta selline kaleidoskooplik lavastus ole.

Kas sa enda lastel lubad ka seda vaatama tulla?

See ongi see raske koht. Nad on nii kohutavalt palju kordi küsinud, et kas nad saaksid seda vaatama tulla, aga meil on siin lavastuses üks stseen, mida ei tahaks kuidagi näidata lastele, kellel on veel säilinud võlumaailm. Ma kardan, et me võime selle ära rikkuda.

Mida sa tahaksid, et sult veel küsitaks?

Minult on küsitud, et miks me üldse isadest ei räägi. Ma vastaks küll nii, et lõviosa teemadest, mida käsitleme, on tegelikult lapsevanemate jaoks universaalsed. Need ei ole ainult emade teemad. Tegelikult ma väga tahaks, et mingi mees võtaks teha lavastuse isadest. Ka emaks olemise temaatika on nii lai, et me seda kahe tunniga ei hõlma. Oleme teinud subjektiivse valiku, aga oleks võimalik teha lavastusi üksikemadest või selles, mis on üldse loomine ja areng eostamisest surmani. Meie oleme võtnud pigem need teemad, mis igapäevaselt rohkem ette satuvad või mida ka meedia üles toob. Näiteks üks avastus, mis seda lavastust tehes mul endal tuli, oli see, kuidas kriminaalkroonikauudised töötavad – kui kurjategija või liiklusõnnetuse põhjustaja on meesterahvas, siis ei öelda seda kunagi, et nelja lapse isa sõitis autoga kraavi. Kui aga nelja lapse ema murrab sisse kõrvalkorterisse, siis tuuakse see alati pealkirjas välja.

Peetakse väga oluliseks rõhutada, et see inimene, kes on teinud oma elus vale sammu, on ema. Minu lemmikartikkel ilmus paar nädalat tagasi Eesti Ekspressis. Loo autori Kirsti Vainküla mõte oli see, et alkoholi tarbimise harjumus saab alguse kodust ja Eesti uus Nokia võiks olla see, et emad – ta ei maininud isasid – võiksid võtta endale eesmärgiks, et oma alaealiste laste nähes nad kunagi alkoholi ei tarbi. Ahah. Kui inimesel on lapsed, siis loomulikult on ta 24/7 lapsevanem, aga kas tal peab tõesti tekkima oma isikule mingisugune kõrgendatud ootus? See on minu meelest ääretult vale, sest emadel on süütunne ja stress niikuinii pidev. Nii kui sa oled liiga palju tööl, tunned süüd, et ei ole lastega ja nii kui sa oled lastega, hakkad sa mõtlema, et peaks seda, teist või kolmandat asja tegema. See süütunne on niikuinii olemas, ärme võimenda seda meedias üle.

Lõpunoodiks, milline oleks ideaalne emadepäev?

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et iga kord kui oli ema sünnipäev, siis küsisime, mida ta sünnipäevaks tahab. Ta vastas: "Ma tahan, et te head lapsed oleksite." Ja nüüd, kui mult küsida, milline oleks ideaalne emadepäev, siis ma vastan, et tahaksin olla päev otsa oma lastega koos, nii et nad kordagi omavahel ei kakle. See oleks ideaalne emadepäev. Aga samas, nad on väikesed inimesed, keda ühiskondlik käitumiskoodeks ei ole veel alla surunud ja kui nende sisetunne ütleb, et neil on vaja kakelda, siis nad paraku seda teevad. Ja mida kauem nad suudavad lasta ühiskonnal ennast mitte kasti ja käitumiskoodeksisse suruda, seda suurem on minu kui nende ema eduelamus. Mulle väga meeldib mõte, et lapsepõlv ei ole ettevalmistus ülejäänud eluks, lapsepõlv on väärtus omaette ja meil täiskasvanutel ei ole õigust lapsi sellest ilma jätta.

"Emadepäev". Foto: Ugala teater