Milliseid museaalseid leide Elleri isiklikest esemetest, mis ei ole avalikkusele näha olnud, on välja pandud seekordsel väljapanekul. Ühtlasi mõtisklen, kuidas tarbime tänapäeval Elleri muusikat, mille käsikirjad asuvad meie muuseumi hoidlas.

Igal järgmisel põlvkonnal on aina raskem mõista Eesti muusikaloo suurkujude elu, aega ja loomingut, mis jäi peamiselt XX sajandi I poolde. Olles üles kasvanud 1990. aastate taasiseseisvunud Eestis, ei hakka ma eelmist sajandit täielikult mõistma ka suure hulga raamatute läbilugemisel. Lugedes ja pilte vaadates tundub kõik selge, aga selle ajastu vaimsus jääb tabamata. Heino Ellerist saab pildi kirjanduse, aga ka arhiivdokumentide, käsikirjade, esemete, heli- ja videosalvestiste kaudu. Muidugi on veel isiklikud mälestused, nimetagem näiteks kolme tänapäeval tegutsevat Elleri õpilast – Arvo Pärti, Jaan Räätsa ja Alo Põldmäed. Aga selge on see, et iga uus põlvkond avastab Elleri muusikat ikka ja uuesti – lisanduvad uued värvi ja arusaamad. Tema muusika juured on sügaval kodupinnas, seega on see ammendamatu, kuniks Eesti kultuuri jätkub.

Lugudest ja fotodelt saab aimu, et Eller oli ise suur sünnipäevapidaja ning et tal käis külas palju õpilasi, kolleege ja sõpru – sellest traditsioonist tuleb siin-seal isikufondis ikka jälle juttu. Tänavu kevadel ETMMi "Elaviku" sarjas ilmuvas raamatus Lilian Semperist muljetab pianisti ema, muusikakriitik ja pedagoog Aurora Semper 1959. aastal: "Laupäeval oli Elleri sünnipäev, mis algas juba kell 3. Läksime ½ 6. Oli palju rahvast, enamuses õpilased. Kostitati salati, bowle’i, kohvi, tordiga jne. Kolm last oli kah – Kai, Tambergi Kadri ja Normeti tütar. Kõik istusid [Arvo] Pärdi süles. Isegi [Gustav] Ernesaks oli seekord. Filmis ka [Edgar] Selberg. Eller oli fotoaparaadi kingituseks saanud. Katsus üles võtta umbes nii, nagu mina Hiinas. [Eino] Tamberg lõpetab filmimuusikat ja tahab oma kontserti balletile kirjutada."1 Elleri juures käidi koos, juteldi põnevatel teemadel ja vahetati uudiseid, kes millega parasjagu tegeles. Atmosfäär oli intelligentne ja kultuurne.

Elleri 130. sünniaastapäevaks on ETMM koostanud väljapaneku helilooja esemetest, mis rändab sel kevadel mööda Estonia, Vanemuise ja Jõhvi kontserdimaju. Näitus kannab pealkirja "Männid", kuna koosneb abstraktseid mände meenutavatest kuubikutest (umbes nagu rändrahn Eesti uue brändina). Samanimelises heliteoses avaldub niivõrd hästi Elleri looduslüürika ja armastus viiuli vastu. Laias laastus vaatleme Elleri elulugu neljas "männis": Peterburi aeg, pedagoogika, looming ja sünnipäevad. Eksponeeritavas esemekogus on valik Ellerile kuulunud tasse, mis meenutavad neid lõputuid kohvijoomisi koos õpilastega. Või näiteks kristallist likööripitsid ja karafin, mis paistavad mitmelt fotolt. Eduard Tubina kingitud sinine puljongitass, mis illustreerib tema lugupidamist oma õpetaja vastu. Mitme eseme juurde on abikaasa Ellu Eller jätnud kirjakesi. Näiteks Heino turul käimise võrkkoti juurde: "E. meeldis oma hommikustel kõnnakutel turult läbi minna ja õunu oma maitse järele valida. Et ta ei ostnud rohkem kui pool kilo, siis rääkisid naised linnas haletsevalt, et kas Eller tõesti ei suuda rohkem osta. Meil aga läks tavaliselt toidu peale peaaegu kogu professori palk." Museaal saab hoopis teise väärtuse, kui sellega on kaasas lugu.

Heino Ellerile kuulunud kohvitassid (Pressimaterjalid)

Kõik teavad, et Heino Ellerile meeldis oma armastatud mändide keskel või töölaua taga puidust nuge ja jalutuskeppe voolida. Ellu Eller on veel meenutanud: "Eller ei voolinud oma keppe kunsti pärast, vaid lihtsalt lõdvestuseks ja sellepärast, et ta ei osanud tegevuseta istuda, isegi muusikat kuulates. Ka võtsid kepid närvipinge maha, mis tekkis aastatega ja töövõime kahanemisega. Kui ta oli leidnud uue kepi materjali, siis peideti osa põõsaste alla, kust me nad järgmistel matkadel ära tõime."2 Elleri jalutuskeppe on muuseumis üksjagu. 1998. aastal alustatud traditsiooni kohaselt saavad hinnalise käsitöö auhinnaks Heino Elleri nimelise muusikapreemia laureaadid. Mõneaastase pausi järel antakse 7. märtsil 2017 taas üle Elleri preemia!

Elleri pärandi radadel liikudes sattusin lugema 1988. aasta Sirbi ja Vasara artiklit, kus märgitakse, et 70% Elleri orkestrimuusikast on jäänud käsikirja. See protsent on 2017. aastaks märgatavalt vähenenud (mitmeid teoseid on kirjastanud Edition49) ja näiteks eelmisel aastal andis ETMM koostöös Sten Lassmanniga välja Elleri "Tokaata" h-moll klaverile, mida oli rõõm kuulda ka möödunud sügisel Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil mitme osaleja esituses. Trükitud noot andis võimaluse teost levitada üle maailma. Peale Elleri on neid eesti heliloojaid veel ja veel, kes vajaksid avastamist ja arhiivist välja toomist. Siinkohal kutsuksin dirigente ja instrumentaliste üles museaalseid avastusi tegema.

Elleri muusika ei ole õnneks jäänud arhiivi riiulitele seisma, vaid tema helitöid kuuleb elavas esituses pigem tihti. Uurisin "praktikult" Sten Lassmannilt, milleks Elleri muusikat XXI sajandil üldse vajame ja mida tema noore pianistina selles näeb. "Selleks, et paremini tajuda Eesti kultuuri sügavust ja iseloomu. Elleri muusika on vaoshoitult lüüriline ja panteistliku kallakuga, selles peitub eestlaslik meelelaad. Tema klaverimuusika faktuur on alati väga detailirohke, kuid selle ühendab tervikuks laitmatu kontrapunkt." Küsimusele, mida on aga Elleri muusikast õppida järeltulevatel põlvedel, vastas ta: "Elleri klaveriloomingut uurides saab selgeks, et kunstiliselt väärtuslik looming tekib üksnes tehnilise meisterlikkuse, järjepideva töö, isikupärase talendi ning ajastu vaimu ainulaadse sulami koosmõjul." Nõudlikult peene ja keerulise heliloomingu mõistmiseks on vaja harjutamist ja distsipliini. Pole saladus, et Elleri muusika ongi kõrgem kunst.

Lassmann on võtnud ette hiiglasliku projekti salvestada kogu Elleri klaverilooming koostöös plaadifirmaga Toccata Classics. Sellest tööst on ilmumata veel viimane album. Muusikaprodutsent Martin Anderson on teinud silmapaistvat tööd eesti heliloomingu salvestamisel ja levitamisel. Lisaks meie tublidele interpreetidele peaksime tähele panema ka neid, eesti muusika levitajaid. Aina rohkem on näha eesti kunstmuusika plaadistusi ka Spotify’s. Kui vähegi võimalik, siis võiks sinna jõuda rohkem muusikat. Heliplaat on tänapäeval pigem nišitoode ja muusika jõuab kuulajani enamasti internetist. Spotify’s on kuulatavad kõik Lassmanni albumid ja ka näiteks Vardo Rumesseni Pro Piano Recordsi all plaadistatud Elleri prelüüdid. Küll oleks tore, kui ka Tallinna Keelpillikvarteti viimast albumit Elleri kõigi kvartettidega saaks peagi kusagilt online’i keskkonnast kuulata. Mina Spotify kasutajana maksan küll eeskujulikult kuumaksu, kuid teadaolevalt ei ole selline muusika levitamisviis artistidele veel tasuv. Tulevikus olukord loodetavasti paraneb.

Muuseum saab helilooja pärandi hoidjana vahendada interpreetidele käsikirju ja noote, kuid muusika levitamine jääb teiste hooleks. Ühtlasi saame hoiustada Elleri pärandit ning seda näituste, trükiste ja haridusprogrammide vahendusel huvilisteni tuua. Loodetavasti pakub Elleri esemete väljapanek "Männid" kontserdimajades helilooja kohta uusi teabekillukesi. Ühtlasi saame peagi avatava uue püsiekspositsiooniga jutustada Heino Ellerist sümfooniaorkestri pillide juures, kus kõrval särab tema esimese, "Sinfonia in modo mixolydio" käsikiri, pliiatsitops ja sulepead, ning ekraanilt saab lugeda tema eluloo kohta ja kuulata muusikat.