Sibyl Vane murdis end pärast 2011. aasta noortebändi tiitlit Eesti muusikaskeenele korraliku raketina. Energiaküllasel debüüdil "Love, Holy Water And TV" kamandas ansambel vokalisti Helena Randlahti võimsa hääle kaudu asju pakkima ja uttu tõmbama ("Get Out Of Town"), mitte end hulluks nimetama ("Quit Tellin’ Me Crazy") ja kõlas seda kõike tehes vaatamata vastuväidetele loo sõnades uue kodumaa kõige supersoonilisema kollektiivina ("Supersonic").

Raketilauluks ("Rocket Song") on nimetatud ka üks end koguni viis aastat oodata lasknud uue, bändiga sama nime kandva pealkirjaga albumi paladest. Ometi kannab juba avaloo, plaadi teise singli "Bomber" (vaadake alt videot) kõla selget sõnumit, et seekord võetakse pisut rahulikumalt, tõsisemalt, täiskasvanumalt, kontrollitumalt, läbimõeldumalt – ette rutates võib öelda, et ehk isegi liiga kontrollitult ja läbimõeldult.

Võibolla on see kõigi karastavate tuurimiilide tulemus, sest kõlapinda ja kuulsust on väsimatult otsitud kõikjal Baltimaades ja kaugemalgi. Selle käigus on ansambli algkoosseisust vahetatud välja kolmandik trummari näol. Pole vahet, bändi MVPks on lookirjutaja, kitarrist ja solist Randlaht, kes oma pisut ebatavalist ja mitteperfektset inglise keele hääldust enda kasuks kasutab, häälikuid ja silpe kergelt venitava laulustiili kergelt äratuntavaks muudab. Täiuslikust rockstaarist lahutab vaid elavam lavaline imago.

Lood ei karga siit enam kuulajale niimoodi näkku nagu avaplaadi mängitumad hitid, pigem ujuvad aegamisi ligi, otsivad esimese elevuse asemel tugevamat emotsionaalset kontakti. Neisse on lisandunud jäisust, isegi melanhoolsust. Alles kolmas lugu, esiksingel "Clusterfuck" on see varasemast tuttav Sibyl Vane, kõlarid mürtsumas, kahurid kõmmutamas, keskmine näpp püsti rock’n’roll. Mõeldud kuulamiseks valjult, sest Heiko Leesmenti bass ja Hendrik Liiviku trummid ei luba Randlahtil lihtsalt egotrippida, vaid võitlevad pidevalt tähelepanu eest. Tänu sellele pole raevukas instrumentaalpool bändi saundist kuhugi kadunud. Teine lugu, mis kohest kordust nurub, on jõulise trummipartii ja šeffide kidrakäikudega, sealhulgas lihtsa, kuid mõjusa soologa hiilgav "Noyée". Võib teha põgusa üldistuse, et tõelises sõiduvees ongi bänd siis, kui tujukama norutamise asemel gaas põhja vajutatakse ja tempo üles krutitakse.

Aeglasemate lugude puhul tükib pisut rohkem esile tõdemus, et bändi muusika ei peida endas eriti mõjuvaid emotsionaalseid ega intellektuaalseid sügavusi ega aegamööda avanevaid multitekstuurilisi helimaastikke – iga lugu sõltub rohkem sellest, kui kõlavale ja meeldejäävale kitarrikäigule ta toetub. Selliste klassikalistele looskeemidele ja korduvatele kidratuuridele toetuvate ansamblite üle on tehtud nalja üksjagu – Oasisest Vennaskonnani –, aga nagu heade poplugudegagi, pole neid käike sugugi lihtne leida ja efektselt kõlama panna. Sibyl Vane’il õnnestub see jätkuvalt oluliselt sagedamini kui mitte.

Oscar Wilde’ilt nime näpanud grupi puhul on meeldiv veel see, et kogu modernse ja kvaliteetse produktsiooni juures ei paista nad rangelt alluvat ühelegi trendile – hoidutud on püüdlikust tantsulisusest ja edevast elektroonilisusest. Veenvalt on täidetud ära ootamatu tühimik Eesti rockmuusikas, kuskil seal kodukootud Epliku ja Ewerti indi ning kõiksugu tanelpadarite ja jaagupkreemide kloonide mõttelaisa raiumise, mida keel ei taha väänduda päriselt rockiks nimetama, vahel. Viimastega pühib Sibyl Vane lõdva randmega põrandat. Sinnasamma tühikusse paistavad muide rihtivat paljud alustavad ansamblid, viimati mulluse noortebändi finalist Charlemagne. Kahjuks ei jää kuigi paljud neist täispika plaadini kestma, ammugi teiseni. Sibyl Vane on õnneks jäänud ja seda loomulikku, veidi vihast ja rajult kõlavat rock’n’roll'i vaimu on neis kõigist eelmainituist enam. Ainult et kolmandat plaati ei tahaks nüüd viis aastat oodata.