Kui mõelda kirjanik Mati Undi (1944-2005) kujutatud Tallinnale, siis kõigepealt meenub romaani "Sügisball" (1979) Mustamäe. Teose üks peategelasi, Maureri nimeline arhitekt, tajub Mustamäed romantilisena ning on õnnelik linnaosa avaruse ja selguse üle, sest Mustamäes pole tema meelest "liialdusi ja ebaloomulikkust".

Maurer jälgib "hämmastusega, kuidas uue põlvkonna arhitektid põlgasid päikeselinna, rääkisid väikekodanliku vaimustusega agulitest, urgastest, suvemajakestest, vanadest viljaladudest, mahakantud laevadest ja kõigest muust sellisest, mis paratamatult kuulus minevikku."

Ent Unt elas ka pikka aega väikekodanlikule vaimustusele ja suvemajakestele palju ligemal. Oma raamatus "Vastne argimütoloogia" (1996) kirjeldab Unt üht varakevadist jalutuskäiku Kadriorus, oma kodu lähedal. Selles pildis puudub maurerlik ülevus, Unt meeliskleb looduse pealetungist kultuurile, manab korraks silme ette pildi, kuidas Kadriorg maailmaookeani taseme tõustes vee alla jääb ning vaatleb parki katva kevadist kulurohtu: "Kulurohi oli surnud, aga samas eleegiliselt kaunis ja kuidagi stabiilne. Temas polnud elusa organismi närvilisust."

Aga eks selline Tallinn ongi – ühes otsas päikeselinna terendused, teises otsas kulurohuga kaetud park.