Kirjastus ;paranoia esitles 5. juunil Tallinnas Kanuti Gildi SAALis Heidi Paju raamatut “Meeste püksid”. Esitlusetenduse lavastas Henri Hütt, laval olid Kaisa Selde, Marko Mäetamm, Kiwa, Eerik Kändler, Indrek Spungin, Aarne Kallas, Paap Uspenski, Risto Schmidt jt. Esines ansambel Karamell.

Ega ma ei old aru saand, mis värki Kiwa ajab oma Paranoia kirjastusega.
Tasapisi hakkas tunduma, et värk ongi see, et keegi ei tohi värki mõista.
A Kiwa on ilgelt sümpaatne. Mingi sada aastat tagasi sattusin temaga lugu tegema. Siis elas ta selles ühikas, mis nüüd on Hotell 69, kus me kord armsa abikaasaga tema sünnipäeval keppi tegime...
Tähendab, mitte Kiwa sünnipäeval, aga selle tüdruku sünnipäeval, kellega siis olin.
Olgu, got carried away.
Vahtisin nina pikal ringi. Olin kodus tükk aega üksindusega tutvust teind.
MM tuli ja ütles: „Peeter, midagi ei ole veel pihta hakanud.“
„Jah, ma näen.“
Läksin etteruumi ja kuna pileteid ei müüdud, istusin ise piletimüüja laua taha ja kuna mul sularaha polnud olnud anda baaritüdrukule, jõin salaviina. Inimesed tulid ja tulid. Mitmed tahtsid pileteid osta. No oleks võind mõne ju müüagi. Kuigi pileteid mul polnud. Hakkasin paari peenema piletiostjaga diili tegema, aga lõin käega: „Täna saate tasuta!“
Üks onks istus mu selja taga. Kanuti hoidja Priit Raud või?
„Vabandust, Priit, et ma siin pileteid müün...“
„Müü, müü, väga hea, et müüd.“
„Kui saan mõne pileti müüdud panen raha kassasse, kus see kassa sul...“
„Ahh...“
...
Tüki esimeses osas jooksid kümmekond selli paljaste pükstega püüne peal ringi. Muud poldki näha, kui need püksid. Valged püksid! Alukad ja pikad püksid. Kannatas vaadata küll. Isegi väike plika mu kõrvaltoolil esireas vahtis nigu ilmaimet.
Mina vahtisin ühe silmaga seda tüdrukut.
Sest väike laps on nutikas ja maailma avastamise tahet täis.
Ei taha olla blaseerund peer.
Avastaks ka mõne uue maailma.
...
Läks rokenrolliks. Trummide taga oli Marko Mäetemm, klahve tagus Kiwa. Sellid olid harjutanud ja tantsulka laval võttis tasapisi hoogu. Kutsusin mitmeid tantsule, aga olin keskmiselt täis ja plikad ei tulnud. Võtsin siis ühe poisi. Tolle plika isa.
„Aga heidame lavale selili ja siputame pükse?“
Ma ei uskund, et ontlik inimene lollusega kaasa tuleb, aga tuli!
Siputasime pükse. See oli täielik lollus.
Hilisem on mul peast kadunud.
Vist püüdsin kainemaks saada, sest Merike ütles, et ma ei jooks. Aga kainemaks saamist alustasin paari kõva tropiga. Mille tagajärjel murdsin käeluu.
Vanasti, kui Liverpoolis elasin, ütlesid krimitaustaga sellid: „no need to get paranoid, bro...“
Nüüd võiks öelda: „But why not?“