Arvustus. HUNTi paradokse täis kuhjatis ({{commentsTotal}})

HUNT
HUNT Autor/allikas: Facebooki esinduspilt

Uus plaat
HUNT
"Fragments of..." (ise välja antud)
7/10

HUNTis tekitab Hannaliisa Uusma elevust efektidesse mattunud huigete, lalina ja karjatustega, mis saavad elamusküllaselt tähenduslikeks löökfraasideks. Seda niisiis teisiti kui HU?-s, kus iroonia ja teravus väljendub eelkõige sõnalises sõnumis, mis dikteerib maneeri. Nüüd on asi vastupidi. See avardab, sest heites kõrvale tekstilise ettekirjutuse, saab vabamalt oma loomulikku muusikalist tunnetust järgida programmilisi rolle silmas pidamata. Lugude pealkirjad on ka otsekui meeleolu-, mitte situatsioonipõhised.

Paljutahuline see häälekasutus tõesti on. Vokaali suhtumist instrumentaali iseloomustaks ühelt poolt justkui Anika oma täielikus apaatsuses ning teisalt Lotte Jürjendal Stella või Rebel Angeli koosseisus oma ekshibitsionistlikkuses. Kummaski äärmuses pole võrdluses viimastega aga HUNT läinud lõpuni, vaid leppinud kompromissiga lookleval keskteel.

Ürgne vägi, hunt, folkloor, ekstaatilised teadvusseisundid ehk kõik paistab ses plaanis klappivat. Ongi selline fragmenteeritud ("Fragments of..."), lõpuni selgeks mõeldud ideid trotsiv, kõlalisi müüte loov plaat. Kompav, mitte defineeriv. Deviis: milleski ei saa kindel olla, aga tunne ja usk sellesse peab olema õige. Siit ka albumi kohatine salalik-riituslik natuur.

Vokaalikasutuses ilmneb suurepärane meloodiataju, aga natuke vähevõitu on seda seatud ülesehituse keskmesse. Bändil on popambitsiooni, aga selle universaalseimat elementi hoitakse spontaansuse nimel täielikult realiseerimata kalevi all. Ei taheta konveierile astuda, aga soov seda teha siiski justkui kibeleks. Ikkagi tundes peitub tõde ja seda on vaja jäädvustada vähem populistlike vahenditega, näib tunduvat. Vahepeal matkiks Uusma justkui Mart Avi äärmiselt rõhulist laulumaneeri ("August´s chaos"), tal on ka komme kaunid viisid vormimüstika taha ära peita.

Vaatamata rohkele kajakasutusele, mis mängib vahemehe rolli, on vokaali ja instrumentaali päritolu ja areng siiski suhteliselt sõltumatu. See aspekt kehastub minu jaoks ühel hetkel plussiks, teisel aga miinuseks. Produktsioonivõtted on äärmiselt manifesteerivad ja võib-olla kahjustab see veidi albumi emotsionaalset salapära. Tehnilised trikid kargavad robustselt silma, sest ei istu nn tunnetuse sülle ja toimivad kohati vajakajäägi ebaõnnestunud korrektoritena, pidurdades loo orgaanilist minekut. Bändi tutvustavast tekstist erinevalt ma siit souli ei leia, hinge aga küll, kuigi vähem kui tunnetuspõhiselt albumilt oodata võiks. Ikka suht jäik on, kuigi vahel ka meditatiivselt chillwave.

Samamoodi on tervik näiliselt küll eri kultuuriruume sidustav (ja seda võib ju seostada asjaosaliste akadeemilise kogemusega muusikateaduses), aga mitte kuidagi ei saa lahti ka muljest, et album on valminud kahe eestlase suletud laboratooriumis. Äkkseos: "I didn´t say no" eepikakaar meenutab kahtlaselt palju näiteks I Wear* Experimenti "Patience´it". Kui mõtlema hakata, kerkib paradoks paradoksi otsa, eks siis peab usaldama tunnet.

Siiski, iga heli vajab enam individuaalset hoolt, kui me räägime säravast üksikasjalikust elektroonikast. Kui see puudub, siis tuleb välja piirjoontelt natuke lo-fi, aga tahetult täidiselt HD-muusika, mis püüdleb hüppama üle oma varju. HUNTi teise osapoole, Brigitta Davidjantsi saundide valik järgib tihtipeale täringuviskemeetodit, uitideid on parajalt sisse jäetud, riskides seeläbi materjali demoliku efektiga, mida siis piiratud produktsioonivõtetega läbimõelduks ülendada proovitakse. Tohutult palju on erinevaid tähelepanule konkureeerivaid osiseid.

Sellist paindlikku stiilide ülest musikaalsust, mis kõik kokku seoks, napib selles kuhjatises. Mine tea, ennastki ehmatab: kas minust on professionaalsuse apologeet saanud? Pigem sunnib see materjal mind sellisele positsioonile, et peab küsima, mis oleks, kui...? Ehk teatav lõpetamatuse värelus jääb õhku rippuma.

Veetlus peitub aga detailide täpses doseerimises. Kõige eristuvam pala, ballaad "Bangalo", teeb oma vähesuses seda, mida oodanuks ka kobakamatest lugudest: selgelt ühe idee ümber ehitatud, peenetundeliselt digitaalsete finessidega kaunistatud leidlike harmooniate keeris, mis säilitab selge struktuuri juures ambivalentsuse ja ootamatuse.

Heas mõttes kohatu, ütleks tunnustavalt, aga lohakalt läbi mõtlemata ja saundivalikult juhuslik, ütleks küünik. Aga määratlematud asjad on ikka üldiselt ju head ja huvitavad. Georgia tuletab veel asjakohaselt meelde, et tema tegi 2015. aasta ühe parima eklektilise plaadi.

Palun kuula siit:



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: