Trüki- ja paberimuuseumis on väljas Eesti Vabagraafikute Ühenduse näitus "Kohtumine iseendaga". 32 autorit esitasid ühe teose varasemast ja teise hilisemast perioodist. Erandiks on jätkuvalt kõrgvormis grand old lady Vive Tolli oma 11 teosega. Klassikaliste tõmmiste kõrval on eksponeeritud ka digigraafikat, joonistusi ja Mall Nukke maale.

Ühenduse esinaise Inga Heamäe poolt välja mõeldud teema on intrigeeriv. Missuguse pilguga on kunstnik oma loomingule tagasivaate teinud? Lahendused on nutikad. Kõige rohkem meeldib mulle Sirje Eelma valik, kes on kõrvutanud lausa sarnast motiivi: vana maja. 1985. aastal ofordi ja akvatinta tehnikas loodud "Tühi maja" on romantiliselt lagunev.

Sirje Eelma. Tühi maja. Ofort. Akvatinta. 1985 Autor: Eesti Trüki- ja Paberimuuseum

Kontseptualistliku pealkirjaga "Vana hea Euroopa IV" (2015) on väga mitmekihiline, ka tänu salapäraselt maalilisele autoritehnikale.

Maria-Kristiina Ulas näitab arengut joonistustehnikates. 1989. aastal on autor linooli lõiganud nõtkejoonelise Hendriku portree. 2014. aastal joonistas ta otse litokivile looklevas raamistuses pealtnäha lainetava abstraktse kompositsiooni, autori sõnul aga "armsa peenisemotiivi" ("Laval").

Maria-Kristiina Ulas. Laval. Litograafia.2014 Autor: Eesti Trüki- ja Paberimuuseum

Merike Sule-Trubert on seevastu moodustanud lihaselistest käsivartest kujundi "Taastatud harmoonia" (1998) ja fotografeerinud alasti meest "Habras tasakaal II" (2016).

Ka Enno Ootsing näitab arengut poolabstraktsionismist ("Muinsus", 1964) realismi ("Mia magab", 2012). Illimar Pauli plastiliste kujunditega kompositsioon "Hämarik II" (1970) on muutunud geomeetriliseks joonte võrgustikuks "Stereo I" (2017). Maara Vint on oma iseloomuliku sujuva kontuuri ("Jahimees tütrega", 1969) täitnud "Kevadises jääminekus" (2017) rohkete romantiliste detailidega. Virge Jõekalda ekspositsioon on optimistlik. 1988. aastal pärast ERKI lõpetamist lõi ta "Ärkamise" ja 2017. aasta kevade ootuses on värvinud kuivnõela lõõmavalt punaseks "Ootus".

Paljud on rajanud oma väljapaneku värviharmooniale, näiteks Maret Olvet, Evi Tihemets ja Marje Üksine on täiendanud realistlikku portreed värvilise abstraktiga. Marilyn Piirsalul on paaris "Punakorallid" (2017) ja "Naine" (2003/2008), kelle põsel on punane laik. Britta Benno mustvalge paar koosneb portreest ja sürrealistlikust joonistusest "Puhas Kunst(nik)". Kalli Kalde kaks värvilist litot (2003 ja 2016) oleks nagu ühel ajal loodud. Loit Jõekalda teostel "Kivi sisse minek" (1995) ja "Rauaaeg" (2017) on ka sisuline ühtsus ja me võime rääkida diptühhonist.

Raul Meele "Sina ei pea tapma" (Amar Annus: kõige lähem eestikeelne tõlge "Usklik ei tohi tohi tappa usklikku". Koraanis seda lauset ei ole.) on oma lihtsuses ja värvisümboolikas parimaid terrorismivastaseid taieseid. Punases ringis on must ja valge laik – need kolm on paljude araabia riikide lipuvärvid. Valges laigus kuuliauk, tulistatud 2-kaliibrilisest püssist.

Monumentaalseim teos on Mari Prekupi ja Hannah Harkese "Vääring" (2017). Riidetükkidest koosneval sirmil on kujutatud robustsevõitu humoorikas stiilis talupoeglikku miljööd. Reti Saksa kunst aga paistab silma sellega, et see pole muutunud ja Inga Heamägi demonstreerib, kuidas tekib mitme plaadi abil värviline graafika.

Eesti Vabagraafikute Ühenduse järgmine esinemine toimub näitusel "Peegel – silmast silma" Itaalias Vicenzas. Eestist on 21 kunstnikku, Itaaliast 30.