See ei ole tavaline vinüül, ei-ei. See on psühhodiskonaudi ideaalplaat! Mitmeid erinevaid ja senikuulmata lugusid rääkiv. Jazzisugemetega boogie/soul/funk/maryn-soundiga. Pressitud vinüülile PPU (Peoples Potential Unlimited) plaadifirma poolt, mis on Ameerika Ühendriikide pealinnas Washington DCs asuv obskuurset ja tundmatut 70date ja 80date tantsumuusikat tutvustav plaadifirma.

"Maskeraad" on kosmiline leid-signaal, pidetu ja heas mõttes harali album. Plaat, mille lugude kvaliteet, salvestusajad ja stuudiod jäävad teineteisest ruumis tuhandete kilomeetrite ja ajas aastakümnete kaugusele. Helisid on vannitoasaundist tippstuudioni. Geograafiliselt reisides teeb tiiru maale peale Rootsi-USA-Eesti liinil, nii nagu Marju Kuudi elu teda pärast 1980. aastal Eestist lahkumist on viinud.

Miski selles kokteilis teeb plaadist mitte enam globaalse, vaid kosmilise heliseina. Plaadi pruunikas-punakas-kuldne füüsis näeb välja otsekui 1977. aastal kosmosesse ja tulevikku saadetud Voyageri kuldse plaadi testpress. Pankosmiline sõnum inimkonnalt, mis on mõeldud võimalike maaväliste eluvormide informeerimiseks siinsest kultuurist.

Seetõttu lähenen plaadile teistmoodi. Kujutlen end "Ahvide planeedi" raamatu algusesse - tähereisijaks-kosmosepärdikuks, kes seekord pudelposti ja päevaraamatu asemel leiab kosmoses hõljuva kuldse vinüülplaadi ning paneb selle oma stiilse kosmoseaparaadi Technics plaadimängijale ja jääb lummatult kuulama.

Mõnusalt mitmekihilised ja magusalt tummised on need lood. A-poole teine lugu "I Don’t Have to Cry" on 1985. aastal Rootsis ilmunud 7" singli eellane. Plaadi kolmandal lool "Emotion" on tantsupõrandate hitipotentsiaali - mahlakas funk-lugu on juba 1979. aasta Tallinnas kohalike jõududega sisse mängitud ja sobiks sellisena ka praegu 7ˇ" vinüüli koos instrumentaalversiooniga pressituks.

Psühhodiskonaudina tõttan kuulama B-poole teist lugu "Maskeraad". Põhjuseks 1980. aastal Jüri Lina poolt Stockholmis Terra Recordsi alt välja antud "Eesti populaarset muusikat" kogumik-duubel-LP. Seal ilmunud versioon "Maskeraad" loost on minu arvates üks parimatest eestimaistest mahe-funk-lugudest läbi aegade. 2017. aastal pressitud versioon kannab alapealkirja "Inst. Commercial Beat" ja see on midagi hoopis muud, kergelt luupiv instrumentaalne reklaamimuusikaklipp. Ja just sellise ootamatusena üliäge - see plaat üllatab iga looga!

Tõelised fännid leiavad "Maskeraadi" B-poole alguspalana siiani Youtubes levinud loo "Wild Men" videoversiooni helitausta. See on üks kummalisemaid Eestiga seotud 80date stiili(tust) ja "lääne" funki ning sõgedat VHS-esteetikat Eestisse kandnud muusikavideosid ja sobib vinüülile kui rusikas silmaauku.

Kokkuvõtvalt - sügav kummardus Marju Kuudile muusikaajalugu tegemast ja sellest aastakümnete pikkusest perioodist senikuulamata muusikat välja toomast! See plaat on iga eestimaise melomaani plaadiriiuli kohustuslik osa ja tantsupidude lahutamatu kaaslane.

Ja mis kõige parem, juba 8. juulil saab autorit ennast Tallinnas Sveta baaris plaate keerutamas ja "Maskeraadi" esitlemas kuulda!

PS! “Maskeraad” plaadi tulu läheb Marju Kuudi poja Uku Kuudi ravi toetuseks. Ukul diagnoositi amüotroofiline lateraalskleroos ehk ALS, mis rahvakeeles tähendab enneaegset vananemist ja lihaste kärbumist.