Mikk Pärnitsa noorte laulupeost ajendatud kirjatöö 14. juuli Sirbis ("Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist") osutab, et sõnavabadusega on Eestis asjad korras – see vabadus on enam-vähem piiritu. Ja see on põhimõtteliselt hea.

Teiselt poolt tõestab nimetatud kirjatöö, et koos sõnavabaduse piiridega on Eestis kadunud ka hea maitse piirid. Ja need on õieti ainsad piirid, mis kaitsevad kultuuri tundlikku loomust tuima verbaalse vägivalla ja poolharitlasliku jõhkruse eest.

Hea maitse piire ei kehtesta ükski seadusandlik akt. Neid reguleerib ainult kultuurikogukonnas valitsev mentaliteet.

Kunagi lähiminevikus ilmus ajakirja Looming veergudel midagi, mida võis käsitleda tavatu maitsetusena üksikisiku aadressil. Sellega ühenduses astus oma ametist tagasi tollane peatoimetaja. Niisuguse sammuga anti muuhulgas mõista, et Eesti kultuurist hoolivate inimeste kohustus on tajuda hea maitse piire. Ja see juhtum tuletab veel tagantjärelegi meelde, et nii nagu keemiarelvade kasutamise puhul, nii jookseb ka hea maitse piiride rikkumise puhul kusagilt punane joon, mille ületamise eest tuleb vastutada.

Sirp on kasutanud mentaalset keemiarelva suure hulga laste vastu.

Mitte kellegi, ükskõik kui Eestikriitiline või internatsionalistlikult põhjendatud maailmavaade, ei vabanda sellist maitsetust.

Loe arvamust mõtteportaalist Huige.