Külli Suitso näitus Tartu kunstimajas on rahvusvahelise mõõtmega. 1974 Tartus sündinud ja 1996 TÜ maaliosakonna lõpetanud Külli Suitso elab ja töötab Taanis, alates 2014 Ârhusi Kunstiakadeemia õppejõuna.

Kiivrit oli Külli Suitso maalinud juba siis, kui Eestis veel elas, aga sihiteadlikult pärast Krimmi hõivamist Venemaa poolt 2014. aasta märtsis. Esimesena sai valmis kollaseks ja siniseks värvitud kiiver. Ta maalis kiivrid üha kaunimaks, täitis need lillede, õunte ja muu paremaga ning pani Facebooki. Imbi Paju oli esimene, kes neid eriliselt märkas, sest ka tema vanaema istutas sõja ajal metsast leitud kiivrisse kresse ja teises toitis koera. Paju vaimustus oli nii tohutu, et koostas koguni Külli Suitso näitusele kataloogi, kutsudes selles osalema mõjukaid isikuid mitmelt maalt.

Eesti president (2006-2016) Toomas Henrik Ilves keskendub rahu teemale Euroopas, mis ei ole nii endastmõistetav, nagu paljud arvavad. Ukraina on ju „EL lävepakul“ ja võib juhtuda, et leiame ennast peagi sealt, „kus rahu ei ole enam asjade loomulik käik ega esmasünniõigus.“
Soome kaitseminister (990-1995) Elisabeth Rehn teeb seevastu ettepaneku mõelda hoopis nii, et maas lillede keskel lebav roosa kiiver on see, „mille on just peast võtnud väike tüdruk pärast oma esimest edukat jalgrattasõitu.“

Rootsis elavale eestlasest kirjanikule Enel Melbergile meenutab tagurpidi pandud kiiver paati, millega ta koos teiste põgenikega 21. septembril 1944 Rootsi jõudis.

Kunstnik, inimõiguste aktivist ja Kõue mõisa omanik ameeriklane Mary Jordan alustab oma esseed sõnadega: „Kui ma olin laps New Yorgis Bronxi tänavatel, oli kiivril minu jaoks kaks tähendust: soeng või peenis“. Bronxi tänava tüdrukud ja poisid kandsid peakatet „do-rag“, mille olid välja mõelnud 19. sajandi orjad oma juuste sidumiseks. Hiljem kujunes „do-ragist“ vabaduse ning aastatel 1960-1970 liikumise „Black Power“ sümbol. Do-rag on nagu kiiver, mille ülesandeks on kedagi-midagi kaitsta.

Taani ajakirjanik Inge Schjødtile meeldib sel näitusel kõige enam video leivateost kiivris: „Igapäevaelu vajadused võtavad sõja sümbolilt võimu ning see muudab kiivri olemust lõplikult. See on muljetavaldav lugu – peaaegu rituaalse iseloomuga.“

Berliini Eesti saatkonna endise kultuuriatašee (2011-2016) Harry Liivranna essee „Make love, not war“ sisuks on kultuuripoliitika: „Sõjamehed ja kiiver käivadki alati kokku nagu väikeriik ja efektiivne kultuuripoliitika. Üks ei saa teiseta, teine komponent toetab esimese jõulist eksistentsi.“
Kui erinevad mõtted on Suitso kiivrid tekitanud! Põhjus ei ole mitte ainult laia tähendusväljaga sümbolis, vaid ka kõrgetasemelises kunstis. Esimesel hetkel tekitavad intensiivsed punased toonid väikese tõrke, ka autor tunnistab, et ta liigub kitši piiril. Kuid fotorealismi iseloomustabki kirgas koloriit. Tegelikult on koloriit tasakaalus, autoril on hea värvimeel ja viimistletud tehnika, mida näeme eriti klaasi, vee ning õhukese jääkirme kujutamisel. Lilled ja aedviljad on maalitud ka kiivrite peale, ühest on teinud autor koguni krooni. Piprateraks on kiiver tõelise pealuuga. Lutt pealuu suus on siiski juba stiilist välja langemine, mida võib öelda ka mädanenud õunte kohta ühel teisel maalil.

Näituse mõjusaimaks kunstiteoseks pean maalitud kiivritest moodustatud installatsooni „Surmatants“.

Lõpetuseks taani pastor Christian Højlundi ilusad sõnad: „Sellest kunstniku pintsliga vasturünnakust kiirgub muljetavaldavat surmapõlgust, mis justkui mängeldes häirib teraskindlat otsustavust. /---/ Mind hämmastab ning liigutab, kuidas kunstnik pöörab võimukat sümbolit nii, et sellest saab järsku kausjas süvend. Avatud ning haavatav, milles saab idaneda ning kasvada elu.“