See oli 10. klassi kodanikuõpetuse tunnis, kui klassivend Holger Bremen, kes istus minu taga, ulatas mulle rohelises ümbrispaberis kasseti, millel oli algeline aerosoolkiri “Cool D - O’Culo”. (Praegu mõtlen, et miks just roheline? Tõenäoliselt oli Holger ümbrise paljundanud rohelisele paberile, mis ilmselgelt pidi mõjuma ägedamalt kui valge…)

Aasta oli 1995. Eestikeelse hip-hopi lapsepõlv, üle 20 aasta tagasi. Ja ma pean tunnistame, et see jättis mind külmaks. See oli ambitsioonikas, aga küündimatu. See oli kindlasti uudne, aga kahjuks liiga maavillane. Seda oli raske uskuda. Me olime seda kõike kuulnud ja näinud raadiotest ja varastatud kaabeltelevisooni abil MTVst. Me teadsime, mis on originaal ja et see on koopia. Me olime käinud päris hip-hop-CDsid lappamas plaadipoodides, mis sellest, et meil raha ei jätkunud. 

Täna on kõik peaaegu vastupidi. 

Mul on raha (natuke) ja kui ma ostan hip-hopi, siis ainult Eesti oma. Ma haarasin raamatupoest (sic!) Aropi plaadi kõhklemata, sest mulle oli tohutult korda läinud Suure Papa “Grammilinn” (sel võisid olla “O’Culoga” sarnased vead, aga kõike kompenseeris löövus ja vaimukus). Täna saan ma CDsid kuulata ainult oma vanas V70 Volvos, sest mul pole enam seadet, mis neid mängiks… Mu Volvos saab kuulata isegi kassette ja Remi Prual kiitis selle saundi vaatamata arhailisusele heaks. 

Aastal 1995 oli Uku Arop (kui internet ei valeta ja ta ei tee ju seda kunagi, eks?) 6aastane. Umbes selline kutt, kes figureerib albumi “P.O.E.G.” palas “Kiki Miki”. 

Mul on tunnistajaid  - “Kiki Miki” võttis mind tummaks. Ma olin segaduses. See oli nii aus, nii poosita. Mina polnud sellist poositust Eesti hip-hopis (ja ma olen seda püüdnud alates Cool D kassetist jälgida…) varem kohanud. See on nii sitaks päris. 

Aususe, enesekindluse ja kahtluse teemadega näikse tegeleva terve plaat. Ja erinevalt eelmisest (kahtlemata artisti defineerivast) albumist “Grammilinn”, astub Arop pika sammu edasi. Oleks lihtsustamine öelda, et käesoleva albumiga on artist “suureks kasvanud”, aga muutus on ilmne - toonane toores vaimukus on asendunud kunstilise rafineeritusega. Sellele tundub viitavat ka pealkirja abreviatsioon (Pere On Enne Gramme), mis annab mõista, et autor on aru saanud, mis on tema jaoks elus oluline. 

Temaatiliselt vahelduvad (pluss- ja miinusmärkidega) mineviku- ja olevikupildid (“Kiki Miki”, “Kajakas”, “Täna”), sotsiaalsete kirjelduste (“Feik” ja “Sõbrad”, mis oma neutraalsuse poolest on pigem “Grammilinna” derivaatideks ja mulle see teemakauge inimesena tegelikult sobib…) ning sisekaemustega.

Viimases kontekstis väärivad tähelepanu eriti kaks pala (pidin selle mõistmiseks eraldi kätte võtma CD-raamatu ja sõnad, sest nagu teada, on Arop lisaks ülikiire ja terav MC): A. “Ego” - kuntsiteos täis metafoore, vastuolusid ja taustal vilksatavaid kurbi seoseid, mis lasevad kuulajal edasi mõelda ja fantaseerida; B. “Lase mul olla mina” - ilmselge taotlusega olla albumi kvintessents, kus pakutakse kuulajale üks variant mõistmaks, mis toimub artisti Arop AKA Suur Papa sees. See paistav olevat aus vaade, ehkki mitte täitsa edevuseta. Aga võib-olla on teatud hulk edevust tingitud subkultuurist endast ja ehk juba ka kättevõidetud positsioonist?  

Enesereflektsioon hip-hopis on sageli norm ja sellega võib sageli vajuda pateetikasse - “Kajakas” jalutab piiri peal (ehkki veenvuses ei ole küsimus), “Kiki Miki” aga on enesereflektsiooni ideaalne näide. Kindlasti on (juba subkultturi ajaloo kontekstis) olulised ka skene-sisesed beef'id (“Sõbrad”), aga minu kui kõrvalseisja jaoks pole nad nii tähtsad. 

Assotsatsioonid. Siin on heale kunstile omaseid ebaloogilisi seoseid, näiteks tekstis “Muss on jumal” (ära surid: Pac ja Biggie ja Bowie ja kui juba nemad siis kindlasti ka Whitney, Amy, aga teiste seas ka aku ja loomulikult ka aju). See on poeesia. See on kunst. Need on ootamatused. Need toidavad. Ja hip-hop on kunst. 

Selge, et keegi ei ela koopas. Ei autorid (lisaks Aropile biidimeistrid) ega nende referentsgrupp. Siin on kõik moodsad elemendid esindatud: minimal, Kendrick Lamar, Kanye West, Danny Brown, Young Thugi hõikumised, vibreeriv bass (minu üüratuks rõõmuks on välditud praeguse kümnendi hip-hopile omast autotune’i, ehkki viimases laulus ollaks sellele väga lähedal). Raadio jaoks on Drake'ilik ja optimistlik “Täna”, äärmiselt catchy “Muss on jumal” (mille mõte ja iroonilised sloganid on ülimalt tabavad). See ongi tänane muusika, oma zeitgeist'i täisväärtuslik esindaja. Aeg näitab, milline on tema kullaproov - 2017 suvel töötab see õlitatult. See, millele Cool D 20 aastat tagasi alguse pani, on minu jaoks vilja kandnud. Olgu see siis kolmandat korda veel välja toodud - minu selle suve autolaul on “Kiki Miki” ja arusaadavalt meeldib sellele, kes autos minu kõrval sõidab “Tä-dä-dä-tät-tääna”.

PS. Ja veel. Kui sel suvel on mõne plaadi puhul tunne, et neid ei osata õigel momendil lõpetada, siis "P.O.E.G" jääb lühikeseks. Aga võibolla sai siiski kõik öeldud? Selleks korraks.