Tommi Kinnunen

PERAKÜLA

Originaal: Lopotti

Soome keelest tõlkinud Jan Kaus

Toimetanud Ülle Kiivet

Kujundanud Maris Kaskmann

296 lk, kõva köide, sari „Moodne aeg“ 

„Peraküla” on Soome kirjaniku Tommi Kinnuse (1973) teine romaan, mis koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl.

Tommi Kinnunen elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks ning teos kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.

KATKEND

Kaikki mielet niin pelokkaat^[1]

PUNAKASPRUUN ORAV soeb oma koonukarvu. Ta istub maas ja silub mõlema esikäpaga vurre eest taha. Ta vaatab kaamerasse, kummardub siis, et midagi maast tuhnida, leiab selle üles ja sööb seda sama keskendunult nagu üheksateist II a klassi õpilast jälgivad televiisorist tema liigutusi. Tuomas otsustab endale jõulukingiks samasugust looma soovida. Seadeldis seisab õpetaja laua ees kõrgetel jalgadel, millel on rattad all. Seda oli raske üle klassiläve lükata. Põlveni ulatuvasse kleiti riietunud õpetaja on laotanud oma lauale kollased plasttopsid ja pannud igaühesse pisut liimi. Varsti hakkab igaüks oma oravat joonistama, välja lõikama ja kõrvalseinale kinnitatud paberile liimima.

Klassi tagaotsas, seljad hoolikalt ekraani suunas, istuvad kuus õpilast. Nad on lestadiuslaste kodudest ja nende vanemate meelest on televisioon patt. Seepärast vaatavad nad raamatust oravapilte, kuni teised keskenduvad saatele. Televiisoris jutustatav lugu kõlab ahvatlevalt. Rohelisse vesti riietunud poiss püüab piiluda, mida sooja naishääle kirjeldatud oravapojad teevad, aga pinginaaber märkab sõbra liigutust ja takistab teda.

„Hoia usk tugev, Jani!”

Jani pöörab ümber ja tunneb häbi, et nii kergesti ilmalikule maailmale järele kavatses anda. Ta peab õhtul vanemate käest andeks paluma.

Klassiuks läheb lahti ja sisse astub direktor. Kõik õpilased tõusevad, sest nii on harjutatud. Isegi tagaseina õpilased hüppavad püsti ja pööravad ennast televiisori poole, kuigi vaatavad ukseava, et kogemata ekraani ei näeks.

„Siin see telekas on!”

Õpetaja ei mõista, miks direktori hääl vihaselt kõlab. Ta reserveeris vastuvõtja enda käsutusse juba läinud nädalal, pani ennast laenutajate nimekirja, kus polnud kedagi teist. Direktor läheb sõnagi ütlemata tagasi koridori ning õpetaja ei tea, mida teha. Ta annab õpilastele märku istuda, aga direktor tuleb tagasi ja kõik tõusevad jälle püsti. Koridoris seisab veel kaks klassi. Direktor sosistab midagi õpetajale, kes tõstab käe suu ette.

„Ei ole võimalik!”

Klassi nakkab rahutus. Direktor käsutab õpilased koridorist sisse, käsib ridu tihendada ja annab isegi loa klapplaudadel istuda. Tuomas käsutatakse Ilkkaga samale istmele. Ilkka oli eelmisel nädalal haige ning oksendas keset tundi pingiklapile ja Jarno lahtistele raamatutele. Oli näha, et hommikusöögiks anti moosi.

Direktor vahetab kanalit, häälestab pisut pilti, sest see ei paista korralikult. Õpetaja on oma laua taha istunud. Ta vaatab direktorit pilkuvate ja niiskete silmadega.

„Kas nüüd algab siis sõda?” küsib ta vaikselt, aga direktor vaigistab teda. Ta viipab õpilaste poole, et mitte nende kuuldes.

„Eks maailmas juhtub halvemaidki asju.”

Et midagi teha, püüab õpetaja liimi plasttopsidest tagasi pudelisse kallata. Täna ei tule meisterdamisest enam midagi välja.

Direktor pöördub klassi poole. Ta heidab pilgu oma kellale, põrnitseb siis õpilasi nii kaua, kuni viimanegi mõistab vakka jääda. Ta köhatab, enne kui alustab.

„See päev jääb teile alatiseks meelde. Suur ajajärk on selja taga ning ees võivad oodata ebakindlad ajad.”

Direktor manab näole väärika ilme ja astub televiisori eest ära. Ekraanil algab just uus saade. Suurem osa tunneb ära uudiste kaamera ­logo. Lestadiuslased ei tea, kas nad tohivad vaadata. Üks neist tahaks minna tagasi oravapilte vaatama, aga terve tagumine pink on täis istuvad b-klassi omasid.

Lipsuga telediktor ekraanil on tõsine. Ta räägib, et president Kekkonen on haige ja ametist tagasi astunud ning samal hetkel pigistab õpetaja silmad kõvasti kinni. Õpilased on samuti vaiksed. Kas on võimalik, et Soomes pole enam Kekkost? Kellest saab uus president?

Tuomas on kindel, et venelased ründavad kohe, kui Kekkonen enam neid rahustamas pole. Suvel, kui nad tõusid kõrge mäe tippu, näitas vanaema näpuga, kuidas tundrumägi taamal pole enam meie maa, vaid see läks sõjas Nõukogude Liidule.

„Sealt need venelased tulid, ümber nende tundrute ja üle selle järve.”

„Ega nad enam ei tule,” püüdis ema vahele öelda, aga vanaema katkestas teda kindlalt.

„Lõunast pärit inimesed ei mõista neid asju. Seal kardetakse teisi asju.”

Nüüd tuleb Tuomase meelest mägede tagant pommitajate, suurtükkide ja tankide lööklaine. Isa pimikujuttude fotopaberi kast kasvab ja haarab endasse pastaka-Soome. Kas isa peab hakkama sõdima? Kui kogu küla jälle maha põletatakse ja kõik näeb jälle välja nagu nendel piltidel, mida vanaema tegi, kui nad pärast evakuatsiooni tagasi tulid. Kirikuküla lähimaastik on ikka veel täis sõjast jäänud rohtukasvanud pommilehtreid ja suvilatee äärest on näha sakslaste sõja-aegse küla välilaatsareti vundamenti. Kas nemad peavad ka minema sellistesse onnidesse, mida vanaema ikka meenutab?

Õpetaja toetab pea kätele, direktor on vakka. Üks lestadiuslane on võtnud pildiraamatu ja lehitseb seda nurgas laua all. Õpilased on vaikselt, aga nii mõnigi tahaks meisterdada oravaid, nagu lubati.

^[1] Read Soome 1974. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Älä mene pois”, esitajaks Carita Holmström. Eesti k „Kõik meeled nii kartlikud”.