Arvustus. Müstiliselt jabur ja totter "Merivälja" ({{commentsTotal}})

"Merivälja" Autor/allikas: TV3

Kohati oli piinlik, kohati ajas naerma (aga mitte heas mõttes) ja pärast vaatamist jäi painama küsimus, et mis see nüüd siis oli, kirjutab ulmekriitik ja -kirjastaja Raul Sulbi uue telesarja "Merivälja" arvustuses.

Uus telesari

"Merivälja"

Esmaspäeviti 21.30 TV3s

Lavastaja Triin Ruumet

Stsenarist Indrek Hargla

Produtsent Ken Saan

Pärast «Merivälja» esimese osa vaatamist nädala eest polnud erilist soovi sellest kirjutada, sest maaslamajat ei taha ju lüüa ja kuna sündmused ei läinud ega läinud käima, oli tunne, et sari vajab veel vähemalt nädalast armuaega, sest tegijad on ju tasemel – nii lavastaja, stsenarist, produtsent kui näitlejad. Paraku oli teine seeria täpselt esimese moodi: kohati oli piinlik, kohati ajas naerma (aga mitte heas mõttes) ja pärast vaatamist jäi painama küsimus, et mis see nüüd siis oli?! Miks Eesti tunnustatud tippnäitlejad kole puiselt ja justkui liigestest lahti esinevad, ääretult ebaloomulikku ja kunstlikku dialoogi esitavad ja miks see teoorias ju täiesti põnev ja paljulubav süžee mitte kuidagi ei käivitu ja midagi kvaliteetsele meelelahutusele omast ei meenuta, vaid hüsteeriliselt ja jaburalt mõjub?

Augustis TV3s alanud reklaamklippide sageduse järgi võis aimata, et tulemas on midagi suurt. Ja õigupoolest olid kõik eeldused seda ka oodata, sest produtsent Ken Saani ja stsenarist Indrek Hargla koostöö tulemusena on varem valminud ju Eesti oludes üllatavalt lahedad sarjad nagu «Alpimaja» (ETV, 2012), «Süvahavva» (Kanal 2, 2012–2013) ning «Kuum jälg» (Kanal 2, 2016–2017). Esimene oli kiiretempoline ja ajakajaline põnevus, teine tipptasemel folkloorne õuduslugu ja kolmas jõhkrate mõrvalugude ootamatult värske esitus. Et kõik ei pruugi minna nii, nagu soovitakse, oli tegelikult näha «Süvahavva» täielikult ebaõnnestunud 2. hooajast, mis erines esimesest nagu öö ja päev, nii jabura süžee, ebaloomuliku dialoogi kui täielikult kadunud õudusatmosfääri pärast.

Teoreetiliselt võiks Indrek Hargla masti tipptasemel meelelahutaja Merivälja objektist välja võluda «Süvahavva» 1. hooaja laadis müstilise ja paranoilise õudusloo, aga kui välja arvata noorte teledebütantide (Lauli Otsar, Theodor Tabor) asjalikud sooritused, on nimekad näitlejad valdavalt loonud äärmiselt teatraalseid ja ülemängitud karikatuurseid tegelaskujusid, kelle asjatamisi ekraanilt pigem kuidagi piinlik ja imelik vaadata on. Nad suhtlevad omavahel absurdsete lausetega ja käituvad veelgi segasemalt, sürreaalselt ning üldse mitte põhjendatult. Tegu peaks olema karmi ja tõsise loo ning maailmaga, ometi on rollilahendused pigem jant-tükile omased. Kui Hendrik Allale (Postimees, 4. september) meenutas «Merivälja» mitmeski mõttes «Salmoneid», lisaksin mina ühe halva telekonservi etaloni 1990ndate esimesest poolest siia veel – «Miss Marple'i lood» – kodukootus ja odavus halvas mõttes (Esra taksoga sõitev ehk siis põhimõtteliselt Eestis elav ja tegutsev miss Marple ei lähe vist küll surmatunnini meelest).

Tegelikult tahaks rohkem midagi positiivset öelda, sest kui Hargla 2012. aastal kodumaisele seriaalimaastikule sisenes ning samal aastal tulid üksteise järel välja «Alpimaja» ning «Süvahavva», tundus, et paradigma on seski vallas muutumas – ma ei tea, kas tänu stsenaristile või produtsentidele ja lavastajatele, aga igatahes laienes vahepeal pildilt kadunud olnud tegijate ja uute talentide võrra märgatavalt tavapärane seriaalinäitlejate ring. Ning mis peaasi, nendel sarjadel oli järsku baasmaterjaliks ääretult tugev ja läbimõeldud kirjanduslikult põnev lugu.

Selle dünaamilise loo ja eheda atmosfääri puudumine – vähemalt esimesest kahest seeriast – on lisaks veider-koomilistele näitlejatöödele «Merivälja» teine peamine miinus. Maarja-Liisi hittlood, vanaaegsed lauatelefonid ja Celine Dioni «Titanicu» tunnuslaul ei vii meid veel võluväel 1997. aastasse ega loo tolle ajastu atmosfääri. (Ahjaa, «Merivälja» tegevus paistab toimuvat suvel 1997, «Titanicu» tunnuslugu tuli aga välja novembris 1997, film ise linastus Eestis alles aprillis 1998.) Ei paista olevat avalik informatsioon, kui pika sarjaga on tegu, aga ülimalt aeglast käimajooksmist arvestades võiks pakkuda, et kogu seda tragikoomikat jätkub kevadeni välja. Või ülejärgmise kevadeni (kuigi tegelikult nii ilmselt ei ole).

Vikerkaare toimetaja Kajar Pruul on sotsiaalmeedias öelnud, et kui sarja juures oleks veidigi eneseirooniat tunda, võiks selle nimeks olla «Stephen Kingi lavastamine Alamkolka külas». Kuigi eneseirooniat «Meriväljas» tõesti ei paista – pigem tahtmatut naeruväärsust –, tundub, et tegijail on samas vist päris lõbus olnud. Paraku ei saa televaataja positsioonilt sama väita.

PS. Indrek Hargla Facebooki lehel öeldakse, et ehk juba oktoobri lõpus jõuab lettidele seriaalist kaunikesti erinev romaan «Merivälja». Eks siis saab näha, mis ja kuidas. Igatahes «Süvahavva» romaaniversioonid olid telehooaegadest üksjagu tugevamad.

Toimetaja: Valner Valme



EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: