Arvustus. Inimlikud soovid mustade purjede all
Uus sari
"Black Sails"
Starz Original
4. hooaega, 2014–2017
Üle-eelmisel nädalal lõppes ETV+ peal neljanda (ja viimase) hooaja viimase kahe seeria näitamisega ameerika telesari "Mustad purjed". Suve jooksul näidati korduses ära kolm esimest hooaega ning septembris-oktoobris esilinastus viimane hooaeg, mis jõudis USA-s teleekraanidele selle aasta alguses, jaanuarist aprillini.
Mis alusel ja kes langetab ERR-is otsuse, kas mingit telesarja hakkab näitama ETV, ETV2 või hoopis ETV+, mina ei tea, aga kindlasti oleks väga huvitav kuulda argumente, miks selle 18. sajandi alguse piraatluse kuldajast rääkiva seriaali puhul langes valik eelkõige siinsetele vene keelt kõnelevatele inimestele mõeldud telekanali kasuks. Kas on piraatlus kuidagi rohkem slaavi hingele ja vene rahvusest inimestele korda minev teema, ei oska tõesti arvata. Kuigi teisalt: mis tähtsust sellel tänapäeval enam on, kui enamiku inimeste telepaketis on ju kõik need kanalid olemas ja ühe puldiklõpsu kaugusel. Või kui palju inimesi üldse enam seriaale niimoodi televiisorist jälgib?
Ometi tundub, et sarja paigutamisega ETV+ kanalile mängiti see mõnes mõttes auti, arvati eestikeelselt telemaastikult ja kultuuriruumist välja, millest on tuline kahju. Või kui palju inimesi teab, et ERR-i venekeelsel telekanalil ei tähenda angloameerika sarja näitamine tänasel digiajastul venekeelset pealelugemist, vaid et sari jookseb ikkagi ingliskeelse originaalheli ja eestikeelsete subtiitritega? Õige tootepaigutuse ja turundustegevusega olnuks aga mu meelest seriaalil potentsiaali siinmailgi populaarseks saada küllaga.
"Mustad purjed" oli omamoodi eellugu Robert Louis Stevensoni loodud poistekirjanduse klassikaks saanud romaanile "Aarete saar", selles teleloos tegutsesid kapten Flint, noor John Silver, Billy Bones ja mitmed teised tollest lapsepõlve lemmikraamatust tuttavad tegelased. Ning lõpuks maeti ka aare saarele maha, mida siis aastaid hiljem Jim Hawkins ja teised sinna otsima läksid.
Eks "Aarete saare" eel-, järel- ja kõrvallugusid on seikluskirjanduses ja filmimaailmas loodud palju, näiteks võib soovitada käesoleval aastal eesti keeles ilmunud Arthur D. Howden Smithi samuti tolle tuntud seikluse eelloona kirjutatud "Portobello kulda", mis pakub üsna samalaadse aga pisiasjades hoopis teistsuguse taustaloo Flinti, Silveri ja teiste piraatide minevikust.
Piraatlus ja eriti selle nn kuldsed sajandid on tänapäeval miskipärast alandatud vaid lastele mõeldud kaubaks ja piraadifilm või -raamat seostub inimeste peas üsna üheselt lasteraamatu ja lastefilmiga. Sellele on üksjagu kaasa aidanud ka olemuslikult jantlik filmisari "Kariibi mere piraadid" (2003-2017), mis tõi Hollywoodi jaoks küll piraadifilmid välja kinokassade pommiaugu staatusest, kuid on sisuliselt žanrile kõvasti rohkem kahju teinud.
"Mustad purjed" on selle täielik vastand: tõsine, julm, naturalistlik ja keeruliste valikutega täidetud selgelt täiskasvanutele mõeldud telesari. Oma kunstilise ja visuaalse tasemel poolest on see õnnetul kombel ka üks viimaste aastate asjatult alahinnatumaid telesarju. Ilmselt suuresti eelpool mainitud põhjustel, sest inimestele ei tule pähegi, et sellise teema puhul võib käsitlus olla täiskasvanulik, näitlejatööd vaimset väljakutset pakkuvad ja tegelaste ees seisvad probleemid elulised ja valusad.
Aga just nii selle sarja puhul ongi. Kuigi formaalselt Stevensoni "Aarete saare" eelloona vormistatud, on seos tegelikult üsna ebaoluline ja juhuslik, sest lugu on hoopis teist masti. Tõsi, selline, mis Stevensoni loo taustu lahti seletab, tegelaste motiive ja iseloomu paremini mõista aitab, aga ühenduslülid on siiski veidi pinnapealsed.
Siinkirjutajal tuli pigem kogu aeg pähe võrdlus HBO "Troonide mängu" telesarjaga, mis ka omal kombel muutis fantaasiaseriaali täiskasvanulikuks ja naturalistlikuks. "Mustad purjed" teeb piraatluse-teemaga täpselt sedasama, aga veel mitmeid kordi paremini. Kui "Troonide mängu" tegelased on tegelikult ikkagi üsna skemaatilised ja igavad karakterid, kelle peamiseks dilemmaks kujuneb viimastes hooaegades, kas ja kuidas leida endas isiklikku julgust minna sõdima põhjas peale tungiva zombiarmeega, siis "Mustade purjede" tegelaste maailm ei ole nii primitiivne.
Seriaal baseerub suuresti ajaloolistel sündmustel, kui 18. sajandi teisel kümnendil õitses Kariibi mere piirkonnas mitu iseseisvat piraadiriiki, üks neist Bahama saartest suurimal pealinnaga Nassaus. Sarjas näeb mitmeid päriselt elanud piraadikapteneid nagu Musthabe Edward Teach, Jack Rackham, Charles Vane, Benjamin Hornigold jt. Ajalooliselt paigutub lugu perioodi, mil pärast Euroopa riikide seadusliku võimu pikaaegset puudumist Kariibi mere basseinist, hakati seda sinna Hispaania pärilussõja lõppemise järel uuesti importima.
Loo keskmes ongi grupp Nassau elanikke - mitte ainult piraate -, kelle peamiseks ambitsiooniks on küllaltki erinevatel motiividel ise oma saart valitseda ja mitte end Briti krooni alluvusse anda. Seda üsna lootusetut võitlust sari näitabki. Tasub tähele panna, et piraadid pole selles loos karikatuursed lumpeni hulka kuuluvad alatasa lõbumajades pummeldavad kaltsakad, vaid selgete eesmärkidega ja üldsegi mitte seadustele alluvaist ausaist tavakodanikest vähem kultuursed või empaatilised inimesed.
See on küllaltki nutikas, ettevõtlik ning vaimult vaba rahvakild, kes näeb Briti võimu taastumisega paratamatult kaasnevat ebaõiglust ja julmust ning soovib eelkõige iseenda valitseja olla. Nende ideaaliks on mingit sorti libertaanlik utoopia, edukal kaubandusel põhinev Nassau vabariik.
Selle lootusetu võitluse nimel peavad nad tihti ohverdama oma isikliku õnne, armastuse ja vabaduse, lõppeks elugi. Peavad leppima, et armsad inimesed nende otsuste tõttu kohutavat piina peavad kannatama, see ongi lugu vastikutest valikutest, millest head väljapääsu pole. Lugu sõpradest, kes on sunnitud üksteist reetma, kuid kes teevad seda hirmsa vaimse muserdusega, aga kes ka suurema eesmärgi nimel teistmoodi ei saa.
Näitlejatööd on selle sarja puhul eriliselt esiletõstmist väärt, praktiliselt kõik olulisemad tegelased on lahendatud ja esitatud psühholoogiliselt keerukate ja põnevate isiksustena, kelle lootusetutest valikutest vaatajana aru saama ja kaasa tundma hakkad.
Sarnasust "Troonide mänguga" võib leida ka selles, et eri hooaegadel muutuvad ja kasvavad erinevad tegelased üsna tuntavalt, negatiivse kangelase motiivid muutuvad üha inimlikumaks ja mõistetavamaks, alul positiivsena paistnud karakteri rumalus muutub aga lausa talumatuks.
Moodsale telekunstile omaselt on ka ajaplaan selles sarjas veidi segamini aetud, nii et ühes osas surma saanud karakter võib järgmise alguses järsku elus olla - ja sellised tagasivaated oluliste tegelaste minevikku annavad seriaalile vaid gurmaanlikke lisakihistusi juurde. Tulevaste sündmuste näitamine enne nende toimumist ja minevikus juhtunu seletamine lahti üksjagu hiljem annab sarjale hõrku lisaväärtust, lisab emotsionaalset sügavust ning demonstreerib inimlikku traagikat ehedaimal ja valusaimal kujul.
Kuigi juba esimestest seeriatest väga kaasahaarav ja emotsionaalselt laetud, areneb sari iga hooajaga üha julmemaks ja lootusetumaks, nii et viimases hooajas pakutakse vaatajatele juba sellisel tasemel verepulma ja oluliste tegelaste hukkumist, mille kõrval kohati Westeroski (kontinent "Troonide mängu" maailmas, toim.) kahvatub.
Toimetaja: Kaspar Viilup