Ene Mihkelsoni loomingut on pärjatud mitmete auhindadega ja see on pälvinud tähelepanu nii Saksamaal, Soomes kui ka Lätis.

Tema luulet on tõlgitud päris rikkalikult saksa keelde, aga ka teistesse keeltesse; samuti on Mihkelson 1990. aastatel korduvalt viibinud esinemisreisidel Saksamaal.

Mihkelson avaldas esimese teose 1967. aastal. Esikluulekogu ilmus 1978. aastal, kokku on ta avaldanud 13 luulekogu. Mihkelson on avaldanud kuus romaani, kriitilisi esseesid ja mitu lühijuttu. 2015. aastal pälvis Mihkelson riikliku kultuuri elutööpreemia.

Tema kirjandusteostes on läbivateks teemadeks Eesti mütoloogia, Eesti ajalugu ja identiteet. Mihkelsoni kõige nimekamate teoste hulka kuuluvad näiteks luulekogu "Hüüdja hääl" (1993), romaanid "Katkuhaud" (2007) ja "Ahasveeruse uni" (2001).

Tema romaanid püstitavad väga keerukaid moraali- ja ajaloofilosoofilisi küsimusi, ilma sealjuures neile küsimustele üheseid vastuseid pakkumast. Väikesele kirjandusele iseloomulikult võtab Mihkelsoni looming lahata küsimusi, mis ei ole sageli veel uurijategi jaoks põhjalikult läbi vaagitud.

Teisisõnu on Mihkelsoni puhul tegemist kirjanikuga, kelle looming tegeleb nii filosoofiliste, psühholoogiliste aga ka poliitiliste küsimustega, jättes samal ajal n-ö ajaloolise tõe väljaselgitamise ajaloolastele.

Mihkelson sündis 21. oktoobril 1944. aastal Imaveres. Ta pälvis 2015. aastal riikliku kultuuri elutööpreemia, kahel korral (1994, 1999) Juhan Liivi luuleauhinna ja 2001. aastal Kultuurkapitali kirjanduspreemia.

2002. aastal omistas president talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.