Kronberg meenutas Ene Mihkelsoni kui üht 20. sajandi teise poole tähelepanuväärsemat luuletajat ning sajandivahetuse suurt proosakirjanikku.

"Minu meelest on Ene Mihkelsoni looming jätkanud sealt, kus ajalooteadus on jäänud pooleli või milleni ajalooteadus ei ulatu, mis ei ole ka selle pädevuses. Ehk siis ta on loodinud eestlaste eetilisi valikuid rasketes tingimustes ja näidanud meie endaks jäämist kõigi nende okupatsioonide, küüditamiste, kogu ajalootraagika kiuste. Ülevas toonis," sõnas ta.

Marju Lauristin iseloomustas sõpra ja kolleegi Ene Mihkelsoni kui kirjanikku, kelle looming tegeleb nii filosoofiliste, psühholoogiliste kui ka poliitiliste küsimustega, jättes samal ajal n-ö ajaloolise tõe väljaselgitamise ajaloolastele.

Mihkelson avaldas esimese teose 1967. aastal. Esikluulekogu ilmus 1978. aastal, kokku on ta avaldanud 13 luulekogu. Mihkelson on avaldanud kuus romaani, kriitilisi esseesid ja mitu lühijuttu. 2015. aastal pälvis Mihkelson riikliku kultuuri elutööpreemia.

2002. aastal omistas president talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.