Jan Kausi romaani "Kompass" ilmestavad tegelaskujude lühidad, kuid täpsed ja omapäraseid jooni rõhutavad portreed. Keskealisest mehest mina-jutustaja pöörab inimeste puhul tähelepanu just detailidele: neile omastele käitumuslikele mustritele, kas või pilgule. Ühes lõigus kirjeldab mina-tegelane oma kohtumist Marju õega – kõnevõime kaotanud naisega, kes silmade abil suudab lugusid kuulates ometi väljendada kogu emotsioonide paletti.

"Minul oli kõne, temal olid silmad, kuid just tema pilk ütles mulle, et neil kahel polnud tegelikult vahet, et tegelikult teeme me üht ja sama asja, täidame jahedust tähendusega." (lk 48)

Või teisal, andes alkoholilembese sõbra kirjelduse, mis mõjub seda teravamalt, mida kontsentreeritumad ja lühemad on fraasid: "Juues ei lähe ta kallale mitte teistele, vaid endale. Sellise vaikse otsekohesusega." (lk 25)

Annet, raamatu üht peategelast, on kujutatud peamiselt mina-jutustaja mälestuste ja koos läbi elatud kogemuste kaudu. Selleski portrees tõusevad inimesest enam esile tema iseloomu detailid, veidrad ja äratuntavalt teemalikud jooned, nagu näiteks lapsik rõõm detailide üle, armastus ümbruses peituvate, teistele märkamatute igapäevaimede vastu.

Romaanis on kirjeldatuga võrdselt huvitav seegi, mis jääb rääkimata – lugeja saab panna kokku otsekui pusle seal kirjeldatud inimestest ja paikadest. Tükk tüki haaval. Koondpilt on fragmenteeritud, esile kerkivad üksikud pildid, žestid, ilmed ning karakteridki joonistuvad välja vaid osaliselt, miski neis jääb varjule.

See toob kaasa kerge hämaruse, salapära, mis justkui valguks laiali mööda lehekülgi – lugejale antakse aimu vaid tilk tilga haaval. Selline detailide pillamine lugeja ette loob aga paradoksaalsel kombel täpsemagi pildi kui terviklik ja põhjalik kirjeldus seda teha võiks. Tähelepanu väärib viis, kuidas tegelasi kirjeldatakse paikade kaudu, luues huvitavaid visuaalseid võrdlusi:

"Kui mõtlen Marju õe pilgule, kerkivad mu silme ette Tallinna kõrghooned loojangu ajal. (---) Võib tekkida tunne, et klaasseinad on otsekui hiiglaslike kääridega tehtud väljalõiked, sirgete äärtega rebendid. Või siis hoopis hiigelaknad paralleelsesse linna. Võib-olla hakatakse teisel pool akent alles ärkama. Ma võiksin minna ja läbi astuda, otse läbi seina, komistaksin kohe saladustele, vastamata küsimustele." (lk 70)

Mainitud lõik on üks teose õnnestunumaid üleminekuid ja meeldejäävamaid kirjeldusi, kaldudes teoses muidu vähem esineva poeetilisuse suunas.

Teoses antakse emotsioone ja vaimseid seisundeid esile pisukese distantsiga, pigem jahedas tonaalsuses. Jääb mulje, nagu oleks tõelised tunded pidevalt alla surutud, iseäranis mina-tegelases, kes pigem vaatleb oma üksindust ja melanhooliat kui triivib selle voogudes.

Mina-tegelane avaneb lugejale eelkõige oma nukrameelsuse, nostalgitsev-igatseva seisundi kaudu. See on mees, kes enam kui praeguses, elab oma mälestustes. Romaani jätkudes suudab ta aga vähehaaval kalduda mälestustest päriselu suunas ja leida endale uue koha siin ja praegu.

Võtmeelementideks on teoses ruum – Tallinna linn ja ruumiga seostuvad nähtusedki, nagu pimedus, jahedus, atmosfäär – ning nähtamatu või tabamatu, üksnes tunnetuslikult haaratav aines, mis meid ruumis ümbritsevad. Ka inimese suhe suurema ruumiga, pimeduse ja ajaga on raamatu lehekülgedel kohati filosoofiliseltki esil:

"Me eksleme pimeduses ja me eritame pimedust, ent see pole kunagi pilkane, vaid selles on laiali pillatud lugematu hulk miniatuurseid valguspunkte." (lk 73)

Tallinn on siin lausa tegelastega võrdsel positsioonil, olles kohati olukordi kandev element, ümbritsedes tegevust kas raamina või käivitades mälujadasid, mis omakorda viivad tagasi sündmusteni ja emotsioonideni. Ruumiga on tihedalt seotud ka unenäod – peategelase siseilma illustratsioonid või peegeldused.

Unedes ilmuvaid ruume võib käsitleda reaalse maailma paikadega võrdselt tähtsaina. Pidev ilmsioleku ja une vahepeal pendeldamine võib märkida ka mina-jutustaja liikumist teadvustatu-teadvustamatu piiril.

Tänu üksikasjalikele ruumikirjeldustele ja kohtadega seotud ajalooliste seikade välja toomisele võib teost käsitada paigaromaanina. Kausi varasematest töödest leiab samuti ruumi ja linna, mis tõusevad esile inimestega võrdsel pulgal, olgu siinkohal mainitud näiteks "Tallinna kaart" (2014). Oma visuaalsuse poolest mõjub romaan veidi filmilikuna, kerge on kujutleda misanstseene, ruumilist konteksti ja valitsevat õhkkonda.

Jutustamisviis on korraga nii hakitud – valdavalt on tegu lühikeste, kirjeldavate ja nappide lausetega – kui ka kinematograafiliselt kulgev. Ajalugu on siin taustale jääv ühendaja: see seob paigus minevikus aset leidnu ja mina-tegelase mälestused, täidab samuti tema tööd ja igapäevamõtisklusi. Paraku, nagu tõdeb mina-jutustaja: "Me ei oska ajalugu vaadata teisiti kui pidevalt muunduvat teatrimaski, mis kas nutab või irvitab." (lk 69)

Kompass on teoses antud kui kujund ja kui ajalooline artefakt: kompass näitab suunda, olgu see siis füüsiline ese või inimese hinge sisemine kompass. Liikumine paralleelmaailmais – Tallinna tänavail ning mina-tegelase siseilmas ja mälestustes – tundub kui aeglane uitamine, peatudes kord tänavanurgal või pargis, kord üksikus mälukillus. Need maailmad põimuvad läbi uduse Tallinna, sidudes ühte erinevad aegruumid. Pärast "Kompassi" kaane sulgemist võib teha aeglasel sammul tiiru Tallinnas, kogedes meie suurima linna paigavaimu ja ajalugu ning tasapisi meenutades ja hingates omaenese käimiste ja kogemuste mälupiltide rütmis. Nagu ammused maadeavastajad kunagi.