Juubilar Jaan Räätsa sõnul muutub muusika kirjutamine tänu kasvavale kriitikameelele järjest raskemaks ({{commentsTotal}})

Jaan Rääts
Jaan Rääts Autor/allikas: PM/Scanpix

Täna saab 85-aastaseks meie nimekas helilooja, muusikakadeemia kauaaegne professor ja muusikategelane Jaan Rääts.

 

Jaan Rääts on sündinud Tartus. Oma esimese klaveripala kirjutas ta 8-aastasena, see oli „Valss“ 1941. aastast. Järgnes sõjaaeg, mis pööras kõigi elu pahupidi. Ka tema pidevad klaveriõpingud said alata alles sõja lõppedes. Rääts lõpetas Tartus klaveri erialal lastemuusikakooli ja muusikakooli Aleksandra Sarve õpilasena. Keskkooli lõpetamise järel hõbemedaliga oli tal plaanis minna Moskva ülikooli füüsikat õppima. Õnneks jõudis pisut enne Tartusse heliloojate liidu komisjon, kes otsis noori talente.

Räätsa 6-osaline klaveritsükkel äratas nende tähelepanu ja noor autor sai soovituse hoopiski Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (TRK) astumiseks. 1952. aasta sügisel alustaski Rääts õpinguid Tallinnas, Bruno Luki klaveriklassis ja Mart Saare kompositsiooniklassis. Et tal polnud korterit ja ka ühiselamus puudus klaver, loobus ta aasta pärast klaveriõpingutest ning läks ka üle Heino Elleri kompositsiooniklassi. TRK eelviimasel kursusel sai temast Eino Tambergi kutsel ja TRK rektori Eugen Kapi soovitusel juba Eesti Raadio helirežisssöör.

Rääts lõpetas konservatooriumi harva erandina juba suurteose, sümfooniaga (1957), mille esmaettekannet juhatas TRK lõpetajate kontserdil 1957. aasta kevadel Roman Matsov. Samal sügisel võeti Rääts vastu heliloojate liidu (HL) liikmeks. Suure loomingulise hooga valmis tal kolme aasta jooksul koguni neli sümfooniat(!), mis olid ka raadios kõik helisalvestatud. Räätsa sümfooniaid ja teisigi teoseid lindistas tavaliselt temast kolm aastat noorem raadio helirežissöör Arvo Pärt. Meie esindusorkester töötas samuti raadiomajas, millest oli saanud Eesti uue muusika tõeline loominguline laboratoorium. Rääts mäletab, kuidas nad koos Arvo Pärdiga olid Kolmanda sümfoonia lindistamise eel kogu öö teose orkestripartiisid välja kirjutanud.

Jaan Räätsa teosed jõudsid ruttu koduvabariigist kaugemale, toimus ju ka Moskvas sageli üleliidulisi HL pleenumeid ja kongresse ning muid muusikatutvustusi. III sümfooniat mängiti 1963. aastal juba ka Poolas ning Eri Klas juhatas seda Taanis Aarhusis. IV sümfoonia kandis alapealkirja „Kosmiline“ ning leidis samuti tähelepanu väljaspool Eestit, sh üleliidulisel Heliloojate Liidu pleenumil Moskvas, mille teemaks oli „Muusika ja kaasaeg“. Tähtsaimas üleliidulises ajalehes „Pravda“ 1960. aasta veebruaris kirjutas Dmitri Kabalevski, et noorel heliloojal on külluslik fantaasia ning laitmatu tehnika...

Töötanud raadios kuni 1966. aastani, valmis Viies sümfoonia (1959) ja Kuues sümfoonia (1966), aga ka suurvormis kammerteoseid, nagu klaverikvintett, keelpillikvartetid, klaveritrio, ning populaarsemaid teoseid ja üks enimmängitud oopuseid kogu Eesti muusikas, Kontsert kammerorkestrile op. 16 (1961). Maestro meenutab selle käekäiku: „Meil oli just asutatud Eesti Raadio kammerorkester ning raadios töötades ja seda orkestrit lindistades tahtsin kohe hetke ära kasutada, kirjutasin neile kontserdi.

Esiettekande tegi Neeme Järvi 17. detsembril 1961 Tartu ülikooli aulas, mõni päev hiljem kõlas teos Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Juhtumisi viibis sellal siin helilooja Aram Hatšaturjan. Boris Kõrver tutvustas talle meie „kuuma teemana“ selle kontserdi lindistust, temperamentsele Hatšaturjanile meeldis teos väga ning ta palus saata selle Moskva Kammerorkestrile (MKO) ja Rudolf Baršaile. Hatšaturjan tegi ka Moskvas minu teosele suurt reklaami. Baršai kirjutaski mulle, paludes teose partituuri ja võttis Kontserdi kohe oma repertuaari. 1962. aastal kõlas Kontsert kammerorkestrile esmakordselt Moskvas, 1963. aastal Leningradis.

Jaanuari lõpus 1963 tegi MKO selle Euroopa esiettekande oma kontserdireisil Pariisis Champs Elysées' teatris. Sama aasta 17. oktoobril mängisid nad seda Inglismaal Londoni Royal Festival Hallis ning selsamal kuul sündis ka Kontserdi USA esiettekanne New Yorgis Carnegie Hallis, ja nii menukana, et viimast osa tuli publiku nõudmisel korrata. Neeme Järvi, nagu ka teised meie dirigendid, on juhatanud Kontserti hiljem mitmel pool, sh ka New Yorgi Filharmooniaorkestri ees 1991. aastal kolmel õhtul järjest.“

Eri Klas nimetas teost „Eesti muusika pärliks“ ja dirigeeris seda paljude esituste hulgas ka Iisraeli Filharmooniaorkestriga, Neeme Järvi samuti sealmail 1993. aastal. Kontserti on esitatud kaugemal kui 50 riigis enam kui 2000 korral. Veljo Tormis on nimetanud Jaan Räätsa muusikat aga „vaimukuse ja energia kontsentraadiks.“ Leedu Kammerorkester Saulius Sondeckise juhatusel tutvustas teost oma reisidel lausa aastakümnete vältel. Räätsa õpilase, Londonis elava helilooja ja viiuldaja Mihkel Keremi hiljutine seade sellest keelpillikvartetile, mida heliloojast autor kõrgelt hindab, on avardanud ettekandevõimalusi veelgi. Jaan Rääts oli esimesena viinud Eesti muusika laia maailma.

„Esitust Moskvas sain ka ise jälgida,“ meenutab Jaan Rääts, kui ta oli käinud MKO kontserdil enne ka Peterburis, „aga selle orkestri muusikud olid niivõrd köitvad, et ma ei kuulanud neid saalist, vaid lava kõrvalt lähedalt. Ja mulje oli tõesti erakordne. Hiljaaegu tegi Kontserdist tõeliselt võimsa ettekande meie muusikaakadeemia orkester, kui neid juhatas Paul Mägi, Mägi on teost tudengitega veel kordi esitanud. Meenuvad Jüri Alperteni ettekanded. Risto Joost on lisanud oma väga head esitused Tallinna Kammerorkestriga ning ka plaadistuse. Kui 2014. a korraldati Brüsselis Euroopa Liidu festival „Euroopa muusikas“, sai iga liikmesmaad esindada üks teos. Valiti minu Kontserdi kvartetiseade. Olin ka ise seal kohal, Belgia neidudest koosnev Alcea kvartett mängis seda suurepäraselt.“

1966. aastal kutsuti Jaan Rääts Eesti TV muusikasaadete peatoimetajaks, 1966 valiti ta ka Eesti Heliloojate liidu (HL) aseesimeheks, seejärel juhatuse esimeheks 1974 kuni 1993, nii oli ta HL juhtkonnas kokku 27 aastat. ETV-s algatas Rääts mitmeid uusi saatesarju, et muusika osakaal televisioonis suureneks. Koos heliloojate liiduga käivitusid „Õhtud Heliloojate Majas“, kus kõlas ainult uuslooming, samuti „Muusikaelu“, „In C“, „ERSO stuudiotund“, „Kontserdistuudio“, ka „Horoskoop“, „Entel-tentel“ jt. Tänaseni kestev festival „Eesti muusika päevad“, ellu kutsutud Räätsa algatusel 1979 kontserdisaalides, oli selle loomulik jätk.

Jaan Rääts oskas tollaseid tingimusi arvestades parimini toime tulla heliloojate liidu juhtimisega eelkõige loomingulises mõttes. Ta innustas heliloojaid aina rohkem uusi teoseid kirjutama, suutis heliloojaid kaitsta mõnegi ideoloogilise rünnaku puhul, näidates oma loominguga eeskuju. Kultuuriministeeriumis tegutses repertuaarikomisjon, ja HL-i teisipäevastel töökoosolekutel heaks kiidetud uusteos läks siis omandamisele ning helilooja sai honorari.

Jaan Rääts on olnud meie muusikaakadeemia (konservatooriumi) õppejõud alates 1968. aastast, 1990 professorina, 2003. aastast on ta emeriitprofessor. Ta ütleb: „Tähtis on suunata noore helilooja oskust muusikat kuulata ja edasi anda. Seda ei saa õpetada, see peab igaühel endal olema. Ma ei usu, et loomingut on võimalik päris algusest õpetada kellelegi, kellel see endal juba sees ei ole. Minule küll ei suutnud keegi õpetada, kuidas kirjutada muusikat, ma ise hakkasin kirjutama. Näiteks oli mu esimesel õpilasel Raimo Kangrol kõik juba olemas, ta oli nii hoogne ja särav, niisugused peavadki õpilased olema. Igaüks peab ise kuulma, kuidas muusika hakkaks paremini kõlama...“ Kui ees oli konservatooriumi uue maja avamine, oli Rääts ainus, kes selleks puhuks kirjutas sümfoonilise avamängu „Professorid“, mille Arvo Volmer ERSO-ga pidulikult ette kandis 12. septembril 1999. Paljude edukate hulgas on Räätsa kõige tuntumateks õpilasteks Erkki-Sven Tüür ja Tõnu Kõrvits.

Muusikateadlane ja -kriitik Evi Arujärv on koostanud harukordselt sisuka raamatu „Helilooja Jaan Rääts“ (EMIK, 2008) ja on selle kesksemaid autoreid. Raamat ilmus helilooja 75. sünnipäeva puhul. Sellele väljaandele ei oskakski esialgu midagi enam lisada. Aeg on toonud juurde vaid mõned tema õpilased muusikaakadeemiast ning eriti ta klaverimuusika rahvusvaheliselt tuntud interpreedid.

Nende hulgas on Jeroen Riemsdijk Hollandist (CD-d: 10 sonaati, prelüüdid op. 33 ja op. 80) ja Lorenzo Meo Itaaliast (2. klaverikontserdi hiljutine esitus New Yorgis, soolo- ja duoteosed paljudes maades), Nicolas Horvàth Prantsusmaalt, Michael Bulychev-Okser USA-st, klaveriduo Anna Antonova–Victoria Merkulyeva Itaaliast, Haydn Trio Eisenstadt Austriast jpt. Nicolas Horvàth on Jaan Räätsa muusikat mänginud soolokavadena 2015. a Milano EXPO'l Eesti paviljoni viimasel päeval või Strasbourg'is Europarlamendi saadikuile mais 2016. Need on ka poliitilised sündmused meie riigi tutvustajana. Ta on hiljaaegu kahel korral esitanud Räätsa teoseid New Yorgi Carnegie Hallis (pärast seda, kui Moskva Kammerorkester mängis Räätsa siin esmakordselt rohkem kui 50 aastat tagasi). Koos Lorenzo Meo'ga on nad Räätsa muusikat eraldi ja kahekesi viinud ka ida poole, Ukrainasse ja Valgevenesse sealsetele uue muusika festivalidele. Horvàth käis Räätsa mängimas ka tänavustel Eesti muusika päevadel.

Jaanuaris tuli müügile hollandi professorilt Jeroen Riemsdijkilt uus CD Räätsa klaveriloomingust, mis sisaldab 48 pala, tervikuna tsüklid 24 prelüüdi op. 33 ja 24 Eesti prelüüdi op. 80. Nicolas Horvàthilt ilmusid Naxose firmamärgi all sarjas „Grand Piano“ klaverisonaadid nr 1- 4 ning nr 9 ja 10.

Toredaid ettekandeid Jaan Räätsa muusikast sünnib alatasa meil kodus, sh tänavu Tallinna Kammerorkestrilt Pärnu festivalil Neeme Järvi juhatusel, kammerorkestri uue hooaja avaõhtul Risto Joosti käe all, noortelt neidudelt koos Ave Kruupiga Sekstetist klaverile ja puhkpillikvintetile op. 46, Viiulikontserdist op. 51, esitajaiks Mari Poll ja ERSO Arvo Volmeri juhatusel jpt.

Praegu on maestro loomingunimekirjas 128 oopusenumbriga teost, mitmed teosed veel ilma numbrita. Eesti heliloojaist pole keegi kirjutanud niisugusel hulgal instrumentaalkontserte, nagu on Räätsal 24 selles žanris teost.

Kui palju erineb praegune tunne sellega võrreldes, kui Rääts aastakümneid tagasi uut muusikat kirjutas? „Erinevust ju suuremat kindlasti pole, aga veel raskemaks teeb muusika loomise see, et kogunenud kirjutamiskogemus loob eeldused aina enesekriitilisemale suhtumisele oma loometöösse. Nii et kogenud heliloojana on muusika kirjutamine, mis kunagi pole kerge, veelgi raskem.“

Kahel viimasel juubelil on Jaan Räätsa muusikaga avalikkuse ette tulnud meie muusikute noorim generatsioon. Rõõmustav on, et ka maestro tervis nii vastu peab, et ta saab jälle kuulama minna oma teoste ettekandeid. Suureks toeks on siin tema perekond ja kodu.

Jaan Räätsa juubelikontserdi kavas 18. oktoobril Estonias on ettekandel Eesti prelüüdid op. 80 (valik), 24 marginaali op. 65 (valik), Klaverisonaat op. 11 nr. 1, kuulus Tokaata klaverile, Kontsert kammerorkestrile op. 16 ja Klaverikontsert nr. 2 op. 70. Esineb Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkester Jaan Otsa dirigeerimisel, solistideks noored pianistid Arko Narits, Eunyoung Gil, Auli Lonks ja Johan Randvere.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: