Riho Grünthal: tuhandeid keeli ähvardab oht lähemal ajal välja surra

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli Helsingi Ülikoolis töötav fennougrist Riho Grünthal, kellega räägiti keelte uurimise vajalikkusest.
Grünthali sõnul on keeleteaduse eesmärk dokumenteerida hääbuvaid keeli ja aidata neid elus hoida tuues nende ohustatuse kõnelejate teadvusesse.
"Tänapäeva maailmas räägitakse palju sellest, et keeled on ohustatud. Ma ei räägi eesti ja soome keelest, nendega on võrreldes paljude teiste keeltega väga hästi. Aga on tuhandeid keeli, mis on hädaohus ja ähvardavad lähemal ajal täiesti välja surra. Seepärast on ka keeleteadlased hakanud rohkem rääkima sellest, miks meid on vaja. Esmalt on eetiline põhimõte võimalikult palju dokumenteerida. Teiseks on muidugi siis teadvustada kõnelejaid sellest, kas neil on võimalik ise oma keelt arendada, hoida ja edasi anda järgmistele põlvkondadele. Just see põlvkondade vaheline arusaamine sellest, milleks meie keelt, kultuuri ja traditsiooni on vaja – see on kõrgem eesmärk, mis keeleteadusel tänapäeval on," selgitas ta.
Soome-ugri keeled on tema jaoks lõputult ainest pakkuv uurimisvaldkond: "Ma alustasin seda teekonda ja pole veel lõpuni jõudnud. Kui me vaatame Euroopa keelekaarti, siis siin on peamiselt indo-euroopa keeled. See soome-ugri keeleala on põhjapoolne Euroopa ja Aasia ning sellele on iseloomulik, et siin ei ole teada muid keeli, mida siin oleks kõneldud. Vaatamata sellele, et paljud keeled on kõvasti 20. sajandil kannatanud, on nad siiski see võti, mis avab meile rohkem selle väga suure territooriumi arengut ja ajalugu."
Grünthali enda juured on pärit Eestist. Tema vanaisa oli luuletaja, tõlkija, keele- ja folklooriuurija Villem Grünthal-Ridala. Kuigi vanaisa suri enne tema sündi, kandus keele- ja kultuurihuvi läbi perekonna ka temani. "Ta oli osa sellest liikumisest sada aastat tagasi, need noored mehed, kellest Friedebert Tuglas, Gustav Suits ja Johannes Aavik olid kõige tuntumad isikud ja neil olid selged eesmärgid, et nüüd on vaja eesti kultuurile hoogu anda. See tähendas muidugi seda, et ka ühiskonnas olid mingid uued voolud olemas. Seda on raske ühe inimese teeneks lugeda, aga kui rääkida Villem Grünthal-Ridalast, siis ma arvan, et ta tõi omal ajal luulesse mingi uue idee," rääkis ta oma vanaisa teenetest eesti kultuuriloos.
"Keel on nagu vahend, aga ka iseenesest uurimisobjekt. Kui vaadata lähemalt, kus me keelt kasutame ja milleks me teda vajame, siis ilma keeleta me ju hakkama ei saa. Me tahame suhelda teiste inimestega ja määratleda keele abil oma suhet keskkonnaga. Tema puhul oli see selgete eesmärkidega seda keelelist väljendusvõimet arendada ja laiendada ning luulekeel oli tema puhul üheks vahendiks," selgitas ta.
Lisaks kultuurihuvile sai Grünthal kodust kaasa ka hea keeleoskuse: "Kodus oli meil niimoodi, et isa rääkis sihikindlalt lastega eesti keeles ja ema soome keeles. Me õppisime paralleelselt ära kaks keelt, see on minu arvates väga hea strateegia, et lapse jaoks on paralleelselt keelte õppimine väga lihtne. See on esimene asi, mis meile kodust kaasa anti või isegi kingiti."
Kahe sugulaskeele tundmisest sai alguse ka süvenev huvi keelte uurimise vastu. "Kui kahte keelt omavahel kõrvutada, siis tekib alati kontrast ja tekivad küsimused, miks nad on erinevad ja mis neis on ühist ja eesti- ja soome keelte puhul on mõlemaid väga palju. Ühine sõnavara, ühine grammatika ja rääkides eelajaloost ka ühine ajalugu – need on tähtis vundament. Peale selle tulevad juba nüansid, mis köidavad sageli inimesi veel rohkem, näiteks et lihtsad sõnad on hoopis teise tähendusega," rääkis ta.
Toimetaja: Marit Valk/ Madis Järvekülg