Maria Kapajeva näitus "Unistus on helge, veel ebaselge" uurib Kreenholmi tekstiilivabriku sotsiaalset pärandit.

„See näitus on külaskäik mu lapsepõlve, mu lapsepõlveunistusse ja mu toonasesse ellu, mil mu mõlemad vanemad töötasid Kreenholmis. Kogu mu lapsepõlv oli sellega seotud. Näitus pole muidugi mitte niivõrd minust, kuivõrd neist 12 000 inimesest, kes sealt 15 aasta jooksul lahkusid ja ettevõte pandi kinni. Küllap on see näitus teatud traumast, üleminekust nõukogude korrast kapitalismi, nende inimeste ja minu täitunud ja mittetäitunud unistustest. Kõigest sellest ja millestki veel,” selgitas ta.

Idee sai alguse 2013. aastal ja juba järgmisel aastal hakkas kunstnik näituse tarbeks materjali koguma ning Kreenholmi endiseid töötajaid intervjueerima. „Minu jaoks polnud raske mitte see tühjade hoonete nägemine, vaid see kui inimesed, kellega ma kohtusin ja vestlesin, tõid fotosid ja rääkisid lugusid. See aitas mul aru saada, et ma olen osa neist, kui väga me seotud oleme, kuidas ma neile kaasa resoneerisin ja mõistsin, millest nad räägivad. See oli ehmatuse ja vastutuse hetk. Kuid samas see inspireeris mind tugevasti ja ma mõistsin, et ei tohi taganeda,” rääkis Kapajeva.

Tema kunstis on olulisel kohal naised: „Mida rohkem ma asja uurin, seda selgemalt näen, et naistest ei ole veel piisavalt räägitud. Naiste hääl ei ole veel piisavalt kuuldav ja seda eriti just siinkandis. See iseäralik soolise võrdõiguslikkuse liin, mida Nõukogude Liidus aeti, pööras kõike kuidagi äraspidi. Siinsetel naistel on hulga raskem ellu jääda, töötada ja isegi luua.”

Samas ei ole see suunitlus alati teadlik valik ja kunstnik laseb end oma töödel juhtida. „Kreenholmi puhul poleks teisiti saanudki, sest ülekaalukas enamus 12 000 töötajast olid naised. Seepärast tahtsin ma väga anda just nendele naistele hääle, saada teada, millest nad mõtlevad, kuidas nad selle üle elasid, mis nendega toimus. Minu meelest oli tähtis, et seda teen mina, samuti naine. Me mõistame üksteist natuke teistmoodi,” selgitas ta oma teemavalikuid.

Ajalool ja isiklikel läbielamistel on Kapajeva loomingus ja identiteedi kujunemisel olnud oluline roll: „Üleminek oli väga huvitav moment. Arvan, et see on üks väga unikaalne kogemus, mida kogesime mina ja miljonid inimesed. Just selle poolest, et ajalugu pöördus justkui kummuli. Me olime elanud ühe ideega, pidanud end võitjateks, kellel on kõik suurepärane. See oli üks ajalugu ja siis äkki, 1991. aastal kui Eesti taastas oma iseseisvuse, sai selgeks, et kõik ei olegi must-valge, et tegelikult oli see okupatsioon, mitte vabatahtlik ühinemine, et tegelikult on iseseisvus ja eestlaste rahvuslik identiteet väga tähtis."

"Arvan, et meile, siin elavatele venelastele, oli see väga suur trauma. Kuid samal ajal oli see omamoodi saatuse kingitus. Sa hakkad aru saama, et mitte miski pole fikseeritud, ajalugu pole fikseeritud. Et tegelikult on ajalool väga palju külgi, mida võib vaadelda ja millest võib rääkida ja mis eriti tähtis – kõiki osapooli ära kuulata ning teha mingeid omi järeldusi. See, mille kallal ma nüüd töötan, ka näitus ja mõned muud projektid, on just püüd neid protsesse mõtestada, saada aru, mis toona õieti juhtus ning kes ma olen ja kus ma olen,” rääkis Kapajeva.

Samas tõi Kapajeva välja, et tal ei ole kunstnikuna kindlat missiooni, pigem püüab ta läbi kunsti luua mõtiskluse ja arutelu momenti: „See on vist üks viis rääkida sellest, millega me elame, kuidas me elame. Lihtsalt kunstnikud suudavad teha seda visuaalselt. Visuaalne keel on rahvusvaheline ja ilmselt on selles mingi vägi. Arvan, et kunst on osa vestlusest, võimalus vestlust alustada, üks vestluse pidamise viisidest. Seetõttu on tähtis, et kunst oleks. Kuid kunst ei suuda midagi radikaalselt muuta. Ta peab olema üks mitmest, aga mitte ainult.”

Maria Kapajeva isikunäitus „Unistus on helge, veel ebaselge/ Мечта прекрасная, ещё неясная“ on Narva kunstiresidentuuris avatud 8. oktoobrini 2017.