Aastast 1998 tegutsenud Pia Fraus (PF) on avaldanud viis stuudioalbumit, neist eelmise "After Summer" aastal 2008, ehk siis üheksa aastat tagasi. Kommertslikel eesmärkidel tegutsevale kollektiivile oleks see enesetapp, sest neid lihtsalt ei mäletataks ja iga albumiga peaks end uuesti tõestama. PF ei tegutse kommertslikel eesmärkidel, tal on oma kindel austajaskond siin ja mujal ning neil pole ka vajadust end kellelegi tõestada.

Iga PFi albumiga on kiusatus mõelda, et bänd vananeb väärikalt, kõlapilt muutub üha küpsemaks ja täiuslikumaks, samas ei kao sealt noorusaegade sädelev energia. PFi aeg ei ole möödas, see kulgeb omaette voolusängis, mis kõrva ei riiva. Viies album "Field Ceremony" koosneb kümnest loost, kõige pikem neist "Brutal Truth of the World" vältab viis minutit ja 17 sekundit.

Ansambli muusikale iseloomulikku tasakaalustatust see ei riku, ehkki sõnumilt (sõnadelt) võiks seda eeldada. Mees- ja naisvokaal sulab kokku kitarride distortion-heliseinaga, mida rütmisektsioon (trummid, plaksud) liigendab. Ka albumi võibolla agressiivseima sound´iga lugu "Sugar High of the Year" ei riku üldist, kogu tervikut iseloomustavat nostalgiahõngulist harmooniat, mis oleks justkui järelkaja My Bloody Valentine’ile või unenägu, kus kummmitavad MBV, Slowdive ja Mazzy Star.  

PFi ei saa süüdistada maneerlikkuses, pigem on see unelev kummardus oma eeskujudele, kusjuures nad on leidnud oma kõlapildi, mida viiimistlevad. Ideid, mida teostada, PF-il jätkub, see universum võib olla lõputu, aga ta on sealjuures ka professionaalselt üles ehitatud. See on simulaakrum, kui soovite, kuid maailm selles on soe ja meeldiv, kohati ka värskendavalt karge. Unistajate muusika, mille saatel häbi tundmata vananeda.