Arvustus. Jalutuskäik galeriides – Pimedusaja kunst ({{commentsTotal}})

Moekunstnik Laivi Arsi projektiruumis toimunud üheõhtune performatiivne näitus meenutas Veneetsia biennaali tänavuse Kuldlõvi võitja Anne Imhofi esteetikat ja paistab meie turunõudmistele allunud moekunstist eredalt välja. Esiplaanil modell Elis Lisete (M
Moekunstnik Laivi Arsi projektiruumis toimunud üheõhtune performatiivne näitus meenutas Veneetsia biennaali tänavuse Kuldlõvi võitja Anne Imhofi esteetikat ja paistab meie turunõudmistele allunud moekunstist eredalt välja. Esiplaanil modell Elis Lisete (M Autor/allikas: Alan Proosa

Kristina Õlleku ja Kert Viiarti näitus „You Know You’ve Become Part of the View“ ehk „Sa tead, et sinust on saanud vaate osa“ Hobusepeas kuni 30. X; Varvara ja Mari näitus „Kootud eksperimendid“ Draakonis kuni 28. X; Peeter Lauritsa kuraatorinäitus „Surnu suusad ehk Kuidas seletada metsa digitaalsele jänesele“ Vaala galeriis kuni 18. XI; Sepideh Rahaa näitus „Marriage & Pleasure“ ehk „Abielu ja nauding“ Kraami projektiruumis kuni 3. XI ja Laivi performatiivne moeinstallatsioon „When I Was A Girl & Life Was Yet Ahead“ ehk „Kui ma olin tüdruk ja elu oli alles ees“ Arsi projektiruumis 20. X.

Ma ei ole kindel, kas kultuurialases tegevuses on süngete oktoobriilmadega näitustel kunsti vaatamine just sobivaim. Võib-olla on selleks hoopis kirjandus, sest kodus raamatuga teki all olla tundub sageli ahvatlevam kui pimeduses läbi vihma näituse poole rühkida. Kuid pimeduse ajal tehakse ka kunsti ja näitusesaalides on alati valge. Turundussoovituste järgi peaks just eriti saabuval madalhooajal publiku aktiviseerimise peale mõtlema, seepärast sobib ka fotokuu hästi sügisesse.

Nii mõneski galeriis mõeldakse programmi kokku pannes, et kõige pimedamale ajale langeks kõige lõbusam, valgem või värvilisem näitus. Näiteks Rapla kaasaegse kunsti keskus korraldab siis klaasi- või valguskunsti näitusi, Rakvere galerii naivistide näitusi.

Vaala galeriis lõppes mõni nädal tagasi Kristi Kongi maalinäitus Mehhikos pildistatud hetkedest. Ka Kristina Õllek on saanud inspiratsiooni eksootilisest rikka kultuuriga maast – Kreekast. Tema koostöös Kert Viiartiga valminud näitus on praegu Hobusepea galeriis. Väljapanek on ühtlasieelmisel aastal võidetud EKA noore kunstniku auhinna osa.

Eksootiline ja ahvatlev. Kristina Õllekut võib kunstiärilisest vaatepunktist pidada ilmselt üheks ambitsioonikamaks nooreks kunstnikuks. Õlleku teose valis rahvusvaheline žürii välja tänavuselt fotokunstimessilt ning see liigub nüüd mõnda väliskogusse. Ta on töötanud Rundumi projektiruumiga, sel aastal täiendas ta end Katja Novitskova stuudios ja Ateenas residentuuris. Kaks viimast kogemust on hästi nähtavale toodud ka Hobusepea näitusel.

Nagu reisifotod, millega sügise eest põgenenud Facebooki-sõbrad ühismeedias eputavad, mõjub Õlleku ja Viiarti näituski juba tänavaltki vaadatuna eksootiliselt ahvatlevalt. Kreeka turismiklišeedest ja postinterneti esteetikast kokku pandud väljapaneku pressitekstis lubatakse küll jätkata kunstnike mängu mitmesuguste eksponeerimisviisidega, kuid sisu on lubadusest huvitavam. Keldrikorruse videos „The Real Thing“ ehk „Päris asi“ on Antiik-Kreeka kultuurimälestised paigutatud kõrgtehnoloogilisse reaalsusse, seega jätkatakse katjanovitskovalikku mõtet, et mõtteliselt asetsevad meie kõige kaugem minevik ja ulmeline tulevik teineteise lähedal.

Kui Hobusepea galeriis panevad Õllek ja Viiart vaataja kreekalikus valguses silmi kissitama, siis on ka galeriisid, kus sügis jätkub ka näitusesaalis. Draakoni galeriis on kunstnikeduo Varvara ja Mari kampsuninäitus „Kootud eksperimendid“, kus kunstnikud katsetavad kudumistehnikatega ja on valmis kudunud isegi auto.

Kukkumistunne ja uued väljakutsed. Teine tõeline pimeda aja näitus on muidu kunstnikuna tuntud Peeter Lauritsa kuraatorinäitus „Surnu suusad ehk Kuidas seletada metsa digitaalsele jänesele“ Vaala galeriis. Millegipärast meenub surnu suuskadega kohe episood Valdur Mikita „Lingvistilisest metsast“, kus Mikita kirjeldab, et kogu eesti kultuuri võib kokku võtta looga mehest, kes neljapäeva õhtul kukkus sokiauku ja on sestpeale kadunud. Seos polegi ehk vale, kuna Mikita ja Laurits on mõttekaaslased ja „Surnu suuskade“ näitusel oli mul tõesti vahepeal sokiauku kukkumise tunne.

Vaimuka pealkirjaga näitus koondab kunstnikke romantiliste maastikuvisioonide loojast Valdur Ohakast supertrendika DJ, graafilise disaineri ja kunstniku Norman Orroni. Ukse juures saab ette panna Maris Männiku loodusmaski ja siis ise ühe puuna näitusel ringi käia. Männik on muide kunstnik, kelle lendoravamask on jõudnud parlamendiistungile ja looduskaitseteemalistele fotodele maharaiutud metsades. Nii on näitusel moodustatud armastatud kunstnike paraad, kust oma lemmiku leiavad üles eri põlv- ja koolkondade esindajad.

Projektiruumis Kraam, mis asub Polymeri läheduses Ülase-Madara tänavarägastikus, on Iraani-Soome kunstniku Sepideh Rahaa näitus „Marriage & Pleasure“ ehk „Abielu ja nauding“. Videotest, installatsioonist ja maalidest koosneval näitusel jutustab kunstnik oma luhtaläinud abieludest, suguseltsist Iraanis ja migrandi elust Soomes. Neid isiklikke liigutavaid lugusid on huvitav jälgida. Kraam on muidugi teinud väljakutse kunstiorienteerujatele, sest Polymeri kant ei ole veel kunstihuvilistele kuigi tuttav.

Teine koht, mis on end alles näitusekülastajatele tutvustama hakanud, on Arsi projektiruum, kus eelmisel reedel korraldas üheõhtuse performatiivse näituse moekunstnik Laivi. Anne Vetik on seoses Tallinna moenädalaga õigustatult nurisenud, et eesti moekunstnikud lähtuvad pigem kohaliku turu keskpärastest nõudmistest kui maailmamoes toimuvast. Selles kontekstis tegi Laivi moenädalale ära. Saksa kaasaegse kunsti staari, tänavuse Veneetsia biennaali Kuldlõvi võitja Anne Imhofi esteetikat meenutav näitus mähkis projektiruumi paksu tossu sisse, kust võis siiski eristada eriti habraste ja kahvatute modellide piirjooni. Modellidele selga pandud Laivi rõivaid iseloomustab moodne prügiesteetika, kus kõik mõjub räbaldunult, aga ometi nii glamuurselt, et nendega sobib kanda valgeid kontsasaapaid ja stilettosid.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Fragment raamatust "Eesti läbi saja silmapaari"

Juubeliteose "Eesti läbi saja silmapaari" noorim portreteeritav on ühe-, vanim 100-aastane

Vabariigi 100. aasta juubeli puhul on raamatukaante vahele jõudnud ka mahukas kinkeraamat "Eesti läbi saja silmapaari". Kokku on kogutud saja eestlase portreed, iga aasta kohta üks, kes kokku moodustavad läbilõike Eesti ajaloost ja ühiskonnast. Raamatu vanim portreteeritav on 1918. aastal sündinud 100-aastane Linda Erika, noorim eelmisel aastal sündinud Jako.

FILM
"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: