Arvustus. Kas Marilyn Manson moondub Brian Hugh Warneriks?
Uus plaat
Marilyn Manson
"Heaven Upside Down" (Loma Vista)
8/ 10
Publiku peale urineerinud Brian Hugh Warner arreteeriti. Brian Hugh Warner dekoreeris alasti kurti groupie’t hot dog´ide, salaamiviilude ja seajalgadega. Brian Hugh Warner lõikus end laval veriseks. Kui 5. jaanuaril 1969. aastal Ohio osariigis sündinud Brian Hugh Warner oma esinejanime Marilyn Mansoniks ei oleks muutnud, kõlaksid uudised temast üsna veidralt, kas pole? Ent kui Brian Hugh Warner igas pealkirjas vahetada nimega Marilyn Manson, on see normaalsus. Nii peabki, sest Marilyn Manson poleks Marilyn Manson, kui ta selliseid asju ei teeks.
Manson on sündinud artist. Kui ta poleks laulja, viljeleks ta mõnda muud kunstivormi. Terve tema karjäär on olnud suur eksperiment. Veidi on isegi paradoksaalne, et minu meelest on muusika ainus, millega ta eriliselt eksperimenteerinud pole. Ta on teinud alati tõhusat alternatiivmetalit ja olnud selles väga hea. Selle üle võib muidugi jäädagi mõtisklema, kas Marilyn Manson oleks enda muusikaga nõnda kuulus, kui ta poleks šokeerinud sõnade, enda välimuse, laval ja eraelus toimuvaga. Kas ühe suvalise riigi musaajakirjanik kirjutaks praegu neid ridu?
20 aastat pärast kõige karmima küttega plaate ("Antichrist Superstar" ja "Mechanical Animals") on Manson muutunud. Mul õnnestus teda oma silmaga näha kaks ja pool aastat tagasi, mil ta käis rääkimas Cannes Lionsi loovusfestivalil. Mina mäletasin teda alati ägeda saleda friigina, kes plaadikaanelt või videotest eriti cool´ina vastu vaatas. Cannes’is tuli lavale aga paks värvitud mees, kes rääkis täiesti tavalist juttu. Isegi selles osas jättis ta otsad lahtiseks, kas ta siiski eemaldas endalt paar rida ribisid, et end paremini suuga rahuldada, nagu jutud räägivad. Samal, 2015. aastal andis ta välja ka oma seni kõige rahulikuma albumi "The Pale Emperor". Kas tõesti on Marilyn Manson maha rahunenud?
Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem ilmutas Manson oma kümnenda albumi "Heaven Upside Down", mis on tema karjääri kõige lühem. Ja taas Mansoni kohta väga rahulik. Enam ei jäta ta muljet, et tahaks kõiki maailma inimesi nahka panna. Nüüd tundub, et talle piisaks ka poolest inimkonnast.
"Heaven Upside Down" mürtsutab lahti maailmalõpuline "Revelation #12", mis küll kompab stoner´i piire, ent on ehe Manson nagu me teda kaks kümnendit teame. Ülejäänu on enamjaolt kulgemine rahulikuma Mansoni saatel. "Tattooed In Reverse", "Say10", "Kill4me", "Blood Honey", "Heaven Upside Down" ja "Threats of Romance" on kõik väga head, aga oma olemuselt rahulikud nagu seda laulaks Brian Hugh Warner. Isiklikeks lemmikuteks jäävad selles reas Artic Monkeysi vaibiga "Tattoed In Reverse" ja tugeva mainstream-raadio potentsiaaliga "Kill4me". Vanemat ja hoopis energilisemat Mansonit meenutavad "Je$u$ Cri$i$" ja "We Know Where You Fucking Live" (vt alt videot). Eriliselt tooks esile albumi kõige pikema loo "Saturnalia", mis on hea eksperimentaalne muusikaambient.
Viimased kaks Mansoni albumit on tekitanud siira huvi saada teada, kes on Brian Hugh Warner. Kummalisel kombel kujutan ma järjest elavamalt ette lõkke ääres üksi kitarriga jämmivat Brian Hugh Warnerit laulmas liblikatest ja päikeseloojangust. Ma arvan, et see oleks üks šokeerivamaid eksperimente, mida tänaseks 48-aastane mees teha võiks. Huvitav, kas asi on ainult minus?
Toimetaja: Madis Järvekülg