Kivisildnikult on ilmunud järjekordne luulekogu. Pealkiri on „Kirsiõis 007”, mis viitaks korraga justkui kevadele, Jaapanile ja Briti salaagendile, aga tegelikult on need seosed meelevaldsed. Millestki sellisest siiski „esteet kivisildnik”, nagu autor end raamatu kaanel kutsub, ei kirjuta. Pea seitsmekümneleheküljelises kogumikus on hoopis „(:)luuletus kirsiõiest nr 007”. Miks just 007, see tekstist ei selgu. Pigem on tegu luuletusega armastusest ja kaotusest... Ja kirjutatud on see 12. jaanuaril 2012.

Kivisildnikul on nimelt ikka olnud komme oma tekste täpselt dateerida ja nii saamegi „kirsiõis 007” lugedes teada, et kõik selle tekstid – välja arvatud kõige viimane – on valminud 2012. aasta esimeses pooles. Ainult „(:)loll riik ja lollid puuembajad” pärineb 2017. aasta 27. juunist ja räägib tänavu suvel inimesti meeli erutanud Õismäe pajust.

See tekitab mulje, et Kivisildnik on lihtsalt lisanud ühe tekstikese, et vabandada välja neli-viis aastat vana materjali trükki andmist. Võib-olla tõesti. Aga ega väga vahet ei ole. Kivisildniku luulemasin töötab, selles on voolavust, hästitoimiva liinitöö mehaanilist ilu. Tegu on õlitatud masinavärgiga, mille puhul polegi oluline, kas tekst on kirjutatud nüüd või viis aastat tagasi.

Ja kui juba ilu sai mainitud, siis ei pääse mööda „kirsiõis 007” kujundusest. See väike, pehmete oranžide kaantega raamat on nimelt tõesti kaunis. Teost ehivad Uku Randveri ja Andres Rõhu illustratsioonid. Osa neist on abstraktsed ornamendid, osa aga üsna lasteraamatuid meenutavad figuraalsed kompositsioonid, mis haakuvad luuletuste tekstidega. Tõeliselt naljakas on pilt, mis on pandud üle seitsme lehekülje laiuva poeemi „(:)inimesi on liiga palju” juurde. Sellel on kujutatud  teerulli roolis naeratavat mehikest, kes sõidab ilmse mõnuga üle ühest teisest härrast. Tervet külge katval illustratsioonil on kujutatud sama stseeni neljas eri suuruses. Luuletuse algus kõlab aga nii: „inimesi on tõesti liiga palju me / ei näe masside tagant metsa // enam ei näe masside tagant / päikest kuud tähti ega telekat” (lk 45).

Nii see tõesti on. See tõdemus kehtib paljude Kivisildniku luuletuste kohta – need on teravad, vahel suisa kibestunud, kuid raske on vastu vaielda. Samas pingutab poeet kohati üle ka – näiteks 11 lehekülje pikkune „(:)turvamees popi ja puuritantsija huhu” mõjub tüütult. Kogu nali on ära öeldud pealkirjas ning ülejäänu on lihtsalt kordamine. Mis muidugi ei tähenda, nagu Kivisildnik ei oskaks kultuuriregistrite vahetamisega mängida. Lihtsalt „popi ja huhu” venib liiga pikaks. Seevastu päris vaimukas on „(:)orduvennad grimmid”, kus autor teatab, et „orduvennad grimmid / tõid meile tulega gretekese / ja rauaga tõid nad meile / lumivalgukese ja rapunzli” (lk 38) või ka „(:)juhan liivi lugu”: „mõned on / juhan liiviks sündinud / selliseid on vähe / neil on kogu aeg / paha olla ja neid / vaadates hakkab sinulgi halb” (lk 42). Jajah, nii see tõesti on.

Tervikuna annab tunda, et kogumik on kirjutatud ühe soojaga. Mõni tekst on seetõttu tugevam, teine nõrgem, kuid kõiki kannab laias laastus sama meeleolu ja idee, mida võiks nimetada ühiskonnakriitiliseks. Aga see on võib-olla liiga kitsendav lähenemine, sest kuigi Kivisildnik püüab seda vahel varjata, on tema loomingus alati oluline roll ka mängul ning just nii tasukski tema tekste võtta – ühe tõsise ja ometi meelelahutusliku mänguna.