"Sellist "Ivanovi" laval nähes pandi mulle ette peegelpilt, mis mulle ei meeldi. Järelikult ei meeldi ma ise endale, sest minu paljud mõtted haagivad Ivanovi omadega," tõi ta paralleeli. "Nädal aega on möödas, kui etendust nägin, aga see ei jäta mind rahule."

Mikomägi tõdes, et Uusberg on paariaastase lavastajapausi järel jõudnud oma filosoofilise mõtlemise tasemel nii kaugele, et otsib elu tühjusele täidet ning püüab seda pakkuda ka publikule. Kogu näitetrupp tegi tema tema hinnangul suurepärast tööd, eriti tõstis ta esile Aivar Tommingat, kelle ühtaegu nii naljaka kui traagilise rolli oli lavastaja osanud näitlejale hästi selgeks teha ning kes omakorda selle usutavalt vaatajani tõi. Kiitvaid sõnu jagus tal ka teistele näitlejatele. "Guido Kanguriga on sama lugu nagu Aivariga: leidke neile osi – nad on jõudnud sellesse staadiumi, et andke ainult materjali midagi huvitavaks mängida. Raimo Pass – ülivõimas! Mait Malmsten – ei jaksa ära kiita, kuidas ta pidevalt jõuab muutuda. Ita Ever on isegi pisirollis suur," loetles ta. "Uusbergi Ivanov näitas, millistest tüüpidest maailm koosneb."

Kirjanik Jelena Skulskaja tunnistas, et peaosatäitja Indrek Sammul oli niivõrd naturaalne, et tundus nagu istuks ta otse vaataja kõrval. "Minu jaoks polnud vahet inimesel ja rollil. Inimesed saalis tundsid, et jutt käib just nendest. Teater ei pea olema liiga tark, et ainult kaks akadeemikut saaksid laval toimuvast aru. Me saime kõik sõpradeks saalis ja hakkasime omavahel rääkima. Ivanov mitte ei rääkinud meile või meiega. Ta kuulas meid."