Arvustus. Kompides komplementaarsust: Niels Bohri tekstikogumikust ({{commentsTotal}})

Tartu ülikooli füüsika instituudi vanemteadur Piret Kuusk.
Tartu ülikooli füüsika instituudi vanemteadur Piret Kuusk. Autor/allikas: Virgo Siil

Uus raamat

Niels Bohr

"Filosoofilised mõtted"

Avatud Eesti Raamatu sari

Ilmamaa

Avatud Eesti Raamatu sari, mille missiooniks Lääne filosoofia võtmetekstide väljaandmine, on viimase kolme-nelja aasta jooksul pööranud pilgu "kõvade teaduste" poole. See suunavõtt on kahtlemata kõnekas, viidates muutustele eesti mõttekultuuri enesekuvandis.

Ühe motiivina võib aimata humanitaaride soovi läheneda reaaliale ja ennast selle kaudu või selle toel uutmoodi defineerida. Programmiline näib ka hoovõtt (kvant)füüsikute abil – 2013 alustas mõttelist jada Heisenbergi "Filosoofia ja füüsika", järgnes Feynmani "Kuus kergemat lugemist" (2014), Schrödingeri "Mis on elu?" (2015) ning Plancki "Vaatlusi maailmale kvantfüüsiku seisukohast" (2016).

27-aastaselt "aatomi struktuuri ja aatomist lähtuva kiirguse uurimise eest" Nobeli füüsikapreemia pälvinud Niels Bohri "Filosoofilised mõtted" on samavõrra riukliku pealkirjaga kui Schrödingeri teos; kuulsa taanlase kirjutised ja kaante vahele kaasatud Einsteini-Podelsky-Roseni artikkel, millega Bohr polemiseeris, kalduvad olema pigem oma eriala tekstid, mitte niivõrd püüded astuda dialoogi olemasoleva ontoloogia või tunnetusteooriaga. Filosoofia mõiste omandab siin arhailise hõngu, kerkides esile kui universaalne mahuti mitmete teadusharude jaoks.

Ent siiski: Bohri elukäiku (1885-1962) on saatnud kulgemine detailidest üldisema poole. Nagu mainib füüsik ja üks kogumiku tõlkijatest Piret Kuusk järelsõnas, siis mida aeg edasi, väheneb valemite hulk Bohri kirjutistes. Kuigi "Filosoofilisi mõtteid" ei saa pidada parimaks allikaks, millest algaja võiks tundma õppida kvantmehhaanika saladusi, on raamatu suurimaks väärtuseks olla ühe ajastu dokument, anda seespoolne vaade ringkondadest, kus sündisid 20. sajandi alguskümnendite pöörased avastused. Lisaks aimub Bohri stiili tagant südamlik pilt teadlase eetikast ja koostöövaimust (eriti mälestusloengus oma juhendaja Ernest Rutherfordi elust ja teadustööst). Bohrile iseloomulikuks "filosoofiliseks" tekstiks võib pidada konverentsiettekannet (näiteks "Põhjuslikkus ja komplementaarsus", 1937), milles ta tutvustab aatomifüüsika arenguid teiste erialade spetsidele. Nii eeldab Bohr interdistsiplinaarset, kuid siiski akadeemilist ja reaalia põhimõistetega väga hästi kursis olevat kuulajat.

Laurits Leedjärve ja Piret Kuuse heas tõlkes kogumikku läbib võtmemõistena "komplementaarsus". See on 20. sajandi teises pooles liikunud füüsikast eemale, leides mõnikord ka häguse ja metafoorsena kasutust väljaspool reaalteadusi. Siinjuures on oluline märkida, et komplementaarsusprintsiibi on füüsika piiridest välja viinud Bohr ise. Ta on toonud näiteks lihtsaid analoogiaid psüühilist taju ilmestava paradoksi vahel: introspektsioonis (vaatleja vaatleb isennast) kaob võimalus eristada subjekti ja objekti (mis on oluline klassikalise teaduse põhjuslikkuse ideaali jaoks). Seega tuleb liita kaks näiliselt sobimatut parameetrit. Samuti toob Bohr näite, et  "mõte" ja "tunne" toimivad kui komplementaarsed vahendid objekti erinevate tahkude käsitlemisel (mõlemad näited 1937).

Algupäraselt on komplementaarsus seotud kvantmaailma mõtestamisega. On iseloomulik, et mõiste sügavam sisu puudutab esmalt probleemi, ja alles seejärel võimalikke lahendusi. Probleem ilmneb atomaarsete objektide puhul.  Erinevalt "suurte asjade maailmast", mida saab edukalt kirjeldada klassikalise füüsikaga, iseloomustavad elementaarosakeste käitumist jahmatavalt teistsugused seadused. Väga väikesel objektil (näiteks elektronil või footonil) võib täheldada nii laine kui osakese omadusi; "vana" füüsika maailmapildile kujutaks see mõeldamatut vastuolu. Samuti tuleb kvantmaailmas ilmsiks mõõtevahendite ja uurimisobjektide vastasmõju, mille tulemusel pealtnäha samasuguse katsekorraldusega eksperimendid võivad anda erinevaid tulemusi. Probleem avaldub ka selles, et kvantobjektide omadusi ei õnnestu samaaegselt mõõta; näiteks ei saa korraga kindlaks teha osakese impulssi ja täpset asukohta.

Inglise teoreetiline füüsik Jim Al-Khalili on võrrelnud komplementaarsust vigurpildiga, millel on korraga kujutatud kaht objekti. Tuntud näide on pea igas tajupsühholoogia õpikus trükitud kujutis vanast ja noorest naisest. Vaatleja ei saa korraga vastu võtta mõlemat informatsiooni korraga, kuid saab eraldi tehtud vaatluste tulemused ekstrapoleerida üheks koondavaks teadmiseks. Bohri mõttetöös seostub komplementaarsus ka vastavusprintsiibiga (mõistlik oleks neid kaht eristada), mille teisendiks või konkretiseeringuks võib komplementaarsust pidada. Vastavusprintsiibi sisuks on lepitada klassikalist- ja kvantfüüsikat, "esitades kvantfüüsikale olemuslikku statistilist kirjeldust klassikalise füüsika ratsionaalse üldistusena" (lk 233).

Omaette probleemiks on, kas ja kuidas on võimalik komplementaarsust üle kanda "suurte asjade" maailma. Paradoksaalsel kombel näib see hõlpsamalt korda minevat humanitaarias. Näiteks antropoloog seisab vastamisi küsimusega, kuidas hoiduda uurimise käigus uuritava mõjutamisest. Sel juhul on üheks tähtsamaks "mõõteriistaks" antropoloogi kasutatav kirjelduskeel (mis omakorda tuletab meelde, et keele vahendavast rollist ei pääse füüsikudki). Keel on võimeline osaliselt painduma objekti järgi, aga teist sama palju "painutab" ta objekti. Analoogiat pakuvad uuemad seisukohad taju- filosoofias: valdavalt märkame keskkonnas objekte, mida oleme juba eelnevalt valmis otsima ja leidma. Objekte märgates kipume neile otsekohe omistama keele- ja kultuurikogemuse poolt etteantud parameetreid, mis kujundavad meie semiootilist ehk tähenduslikku reaalsust.

Viimaks toon sisse veel paar telge, mis aitavad kerkinud vastandusi kaardistada ja osaliselt ka lepitada. Võime üldistada, et klassikaline füüsika kirjeldab maailma pideva, kvantfüüsika diskreetsena. Sestap võib üheks komplementaarsuse sõnastuseks pakkuda pidevate ja diskreetsete kirjeldusmudelite teineteist täiendava võrdse kohalolu.

Huvitava paralleeli võib tuua ka biosemiootikast: Jesper Hoffmeyer ja Claus Emmeche avaldasid 90ndate algul tähelepaneku, et elusad süsteemid kasutavad paralleelselt analoogset ja digitaalset koodi.

Nende kahe näite varal on lihtne jõuda tõdemuseni, et kahe paralleelselt töötava, kuid põhimõtteliselt erineva süsteemi sujuvaks koostööks on vajalik omavaheline tõlge. Nii on tõlkimine pideva ja diskreetse kui ka digitaalse ja analoogse vahel õigupoolest komplementaarsusprintsiibi väljendused. Hoolimata Bohri idee näilisest sobivusest väga mitmesuguste mõtteraamidega tasub humanitaaril siiski silmas pidada, et algupäraselt on komplementaarsus seotud mõõtmistega, kirglikult kindla kavatsusega teostada võimalikult täpseid katseid. Eksperimenti kui üht teaduse alust pole kvantmehhaanika taandanud, pigem vastupidi.

Toimetaja: Helen Eelrand



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: