17. sajandi viimasel veerandil toimusid Liivimaa kiriku- ja hariduselus suured ja kaugeleulatuvate tagajärgedega muutused. Iseäranis hoogsalt toimus läti ja eesti kirjakeele, kirikliku raamatuvara ning rahvakooli areng, nii et pole liialdus näha selles pikaleveninud luterliku reformatsiooni sihilejõudmist. Nende uuenduste eestvedajaks oli Liivimaa ülemsuperintendent Johann Fischer (1636‒1705, Riias ametis 1674‒1699). Üks olulisemaid allikaid tema algatatud koolitöö ning kirjastamistegevuse kohta on dokumendikogu, mida tuntakse kui Emanuel Regeri arveraamatut (f. 4038, n. 2, s. 732).

Reger ise on jäänud sama hästi kui tundmatuks, teda mainitakse historiograafias üksnes kui ülemsuperintendendi sekretäri ja raamatupidajat. Siin avaldatud „mälestusedˮ on õigupoolest Emanuel Regeri dateerimata kiri (1708) Liivimaa õuekohtule Riias. Kirja säilitatakse Läti Riiklikus Ajalooarhiivis Liivimaa konsistooriumi (Vidzemes konsistoria) fondis (f. 233, n. 1, s. 840). Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (Ms. 1140-96, 21) leidub Regeri kirja käsikirjaline koopia 18. sajandi lõpult, mis moodustab põhiosa kaustast pealkirjaga „Teade, kuidas Liivimaa ülemsuperintendent härra doktor Johann Fischer saja aasta eest õnnistatult oma ametit pidas ja millist kasu see kandis.ˮ

Reger oli päritolult sakslane, sündinud Regensburgis. Kirjas mainib Reger, et Fischer kutsus ta Stockholmist Riiga korrektuuri lugema. Esialgu elas ta Fischeri katuse all ja võttis tänutäheks enda õlule osa koolidega seotud asjatoimetusi. 1681. aastal sai temast Liivimaa ülemkirikukomisjoni sekretär ning järgmisel aastal notarius publicus.

Reger kaitseb end kirjas kahe süüdistuse vastu. Esiteks on ülemkonsistoorium esitanud õuekohtule kaebuse kiriku- ja kooliraamatute asjus, mida Reger soovijatele tasuta jagas, teine süüdistus puudutas erakätes olevaid ametlikke dokumente, mis tuli riigi- ja kirikuvõimudele üle anda. Kirja toonist ei jää märkamata, et Regerit ärritasid mitte üksnes need ebaõiglased etteheited, vaid ka vari, mis langes Fischerile. Ülemsuperintendendi kauaaegse lähima abilisena oli ta otsekui elav ajalugu ning tundis sellisena enda väärtust, eriti pärast seda, kui Fischer 1699. aastal Liivimaalt lahkus.

Kirjas peatub ta üsna põhjalikult Fischeri algatatud haridustööl, unustamata esile tuua iseenda rolli ja teeneid. Kiri pakub sündmustes vahetult osalenu vaatepunkti ning väärtuslikke kirjeldusi, mis on üksikasjalikumad kui näiteks tema kaasaegsete Christian Kelchi või Arvid Molleri vastavasisulised kroonikalõigud. Regeri „mälestusiˮ võib sisukuselt võrrelda Ernst Glücki ja Adrian Virginiuse samast ajast säilinud elulookirjeldustega. Kirjast ei jää kahtlust, et Emanuel Reger oli igapäevases praktikas Liivimaa kooliasjanduse tegelik koordineerija, raamatulevitaja ning raamatupidaja. Tema tegevus vajab lähemat uurimist.