Toomas Karjahärm. Kolm aastapäeva 1987–88 ({{commentsTotal}})

Toomas Karjahärmi sõnul ei julge humanitaarid enam kergekäeliselt kuulutada üldkehtivaid ja ainuõigeid tõdesid ajaloo mõtte ja inimkonna saatuse kohta, vaid piirduvad enamasti üksikjuhtumitega.
Toomas Karjahärmi sõnul ei julge humanitaarid enam kergekäeliselt kuulutada üldkehtivaid ja ainuõigeid tõdesid ajaloo mõtte ja inimkonna saatuse kohta, vaid piirduvad enamasti üksikjuhtumitega.

Historiograafilisi märkmeid ja mälestusi. I osa. Artikli kokkuvõte Tuna numbrist 4/2017.

Kommunistliku totalitarismi globaalne kriis, Nõukogude impeeriumi ja Idabloki („sotsialismileer“) murenemine ning reformaator Mihhail Gorbatšovi perestroika ja glasnost lõid okupeeritud Balti riikides sootuks uue, põhjalikeks muutusteks soodsa, olukorra. 1980. aastate teisel poolel arenes Nõukogude Eestis massiline mittevägivaldne vabadusliikumine Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu, mis 1991. aasta augustis kulmineerus riikliku iseseisvuse taastamisega 1918–1940 eksisteerinud Eesti Vabariigiga õigusliku järjepidevuse alusel. Demokraatliku rahvusliku liikumise (nimetatud ka „laulvaks revolutsiooniks“) katalüsaatoriks sai seni keelatud ajalooliste tähtpäevade tähistamine.

23. augustil 1987 toimus Talinnas Hirvepargis opositsiooni esimene legaalne poliitiline meeleavaldus Nõukogude Eestis, mille korraldas peamiselt dissidentidest kooosnev Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) endise poliitivangi Tiit Madissoni juhtimisel „fašismi ja stalinismi ohvrite mälestamiseks“. Miitingul, millest võttis osa mitu tuhat inimest, nõuti Stalini ja Hitleri lepingu salaprotokollide avalikustamist (nende olemasolu Moskva kuni 1989. aastani eitas), stalinismi kuritegude hukkamõistmist, räägiti Balti riikide iseseisvuse hävitamisest, millega tõstatati küsimus nõukogude võimu legitiimsusest. Analoogilised väljaastumised toimusid Riias ja Vilniuses.

Kohalikele kõrgematele võimukandjatele oli niisugune üritus ebameeldiv üllatus, mida glasnosti tõttu ära keelata ei saanud. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) kõrgem organ Keskkomitee büroo eesotsas esimese sekretäri Karl Vainoga andis enne miitingu toimumist partei Tallinna linnakomiteele korralduse organiseerida ideoloogiline vastulöök „vaenulike jõudude sepitsustele ja välismaiste raadiohäälte provokatsioonidele“. Dissidentidega debati pidamiseks moodustas linnakomitee partei liikmetest „kontrapropagandistide brigaadi“ tuntud teadlaste osavõtul.

Kuid parteijuhtide kavandatud vastulöök dissidentidele kukkus läbi, sest nende oponentideks väljavalitud isikud miitingule ei ilmunud või ei võtnud seal sõna, olles vaikimisega vähemalt neutraalsed või isegi solidaarsed koosoleku korraldajate taotluste suhtes. Paljud tundsid vabadusvõitlejatele kaasa, kuid võimalike repressioonide, töö ja hüvede (sh välismaasõitude) kaotamise kartuses ei julgenud avalikult oma meelsust näidata. Loomingulistes liitudes, ülikoolides ja teadusasutustes ning sõpruskondades oli alati mingil määral käärinud ja glasnost üksnes tugevdas selliseid võimukriitilisi tendentse.

24. augustil 1987 tuli Karl Vaino eesistumisel kokku EKP Keskkomitee büroo mis täiesti salajase otsuses kvalifitseeris piiritaguste õõnestuskeskuste inspireeritud kogunemise „natsionalistlikuks ja nõukogudevastaseks“, mis pandi traditsiooniliselt nõrga poliitilise kasvatustöö arvele. Kompartei kogu hierarhiline masinavärk pandi käima Hirvepargi koosoleku kahjuliku mõju neutraliseerimiseks ja väljajuurimiseks. Parteiorganite tööplaanides ja instruktsioonides jagati ohtralt ülesandeid internatsionalistliku kasvatuse tugevdamiseks, ajaloo „õige“ tõlgendamise tagamiseks ja „valgete laikude“ uurimiseks. Dissidentide represseerimine ja laimamine jätkus. EKP Keskkomitee raevukas ja hüsteeriline reageering hoidis teema üleval ja oli vabadusvõitlejatele hea reklaam, mis ulatus välismaalegi, aktsenteerides tähelepanu Balti küsimusele ja meelitades Eestisse välisajakirjanikke.

Hirvepargi sündmuste kajana moodustati 1987. aasta oktoobris ENSV ja EKP ajaloo „valgete laikude“ uurimiseks EKP Keskkomitee töögrupp, kes püüdis demonstreerida, et „valged laigud“ on üksnes teaduslik, mitte poliitiline ja propagandistlik probleem, mis see aga just oligi. Mainitud töögrupi  egiidi all töötati välja plaan väheuuritud ja päevakorda kerkinud küsimuste uurimiseks ning materjalide publitseerimiseks, mis sisaldab 11 suuremat probleemi, uurimissuuna ja teemat ENSV ja EKP ajaloost. Nende täitjateks määrati ligi 30 Eesti humanitaarteadlast, peamiselt ajaloolased. Mis puutub plaanis märgitud teemasid, siis nende valikus ja sõnastuses on sisulisi uuendusi vähe. 20. sajandi Eesti ajalugu käsitleti ikka Nõukogude impeeriumi (Venemaa) vaatepunktist, mille kohaselt iseseisev Eesti oli anomaalia ja teisejärguline uurimisobjekt. Tegelikeks muutusteks ajalooteaduses oli vaja kogu vana süsteem lammutada.

Baltimaades toimunud poliitilistele meeleavaldustele reageeris Moskva närviliselt, mida kinnitavad hiljem avaldatud NLKP Keskkomitee poliitbüroo ja Gorbatšovi fondi dokumendid. 28. septembril 1987 ütles keskkomitee sekretär Jegor Ligatšov ühel nõupidamisel, et „mitte keegi ei astunud välja Nõukogude võimu kaitseks“. Kõige krõbedam oli aga NLKP Keskkomitee salajane otsus 14. detsembrist 1987 „Natsionalistlikest ilmingutest Balti liiduvabariikides“. Selles öeldi otse, et asi pole MRP aastapäevas, vaid Balti riikide NSV Liitu kuulumise seaduslikkuse kahtluse alla panemises. Moskva käskis põhjalikult parandada „elanikkonna internatsionalistlikku, patriootilist ja ateistlikku kasvatustööd“, anda ostsustav vastulöök natsionalismi ilmingutele, paljastada piiritaguse vaenuliku propaganda salasepitsusi.

Huvi kasv ajaloo vastu sünnitas uute publikatsioonide tulva. 1987–1988 algas Eesti ajaloo järkjärguline ümberhindamine, mille üheks pioneeriks oli ajaloolane Evald Laasi (1931–1993).  Novembris 1987 avaldas ta kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjutise Eesti elanike massiküüditamisest Siberisse Nõukogude võimu poolt aastatel 1941 ja 1949 (vastavalt 10157 ja 20702 inimest).  

Hirvepargi sündmused oli märk selle kohta, et riigipartei hakkas kaotama kontrolli ühiskonnas toimuvate protsesside üle ja võimuorganites endas ilmnesid kriisinähtused. Järgmisel 1988. aastal niisugune tendents süvenes üha ja ilmnes eriti markantselt Vaino ametisoleku viimastel kuudel. Vaino Väljase ja teiste reformimeelsete võimuletulek 1988. aasta suvel mõnevõrra stabiliseeris olukorda ja pidurdas EKP, kui NLKP ühe allorganisatsiooni, paratamatut allakäiku. Kuid iseseisvuse kohene taastamine tundus 1987. aastal ja veel hiljemgi valdavale enamusele eesti rahvast, sh haritlastele, kättesaamatu paleusena. Reaalseks peeti laiema autonoomia rahumeelset ja järkjärgulist sisseseadmist, mida iseseisvuslaste ehk „rahvusradikaalide“ järsud aktsioonid võivad üksnes takistada. Alles 1989. aasta sügisel võttis massiliikumine Eestimaa Rahvarinne (asutatud 1988) suuna riikliku iseseisvuse täielikule taastamisele. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Tuna



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: