Peeter Helme raamatukommentaar: Lipskerovi naljakas, jabur ja haarav teos ({{commentsTotal}})

"Sellest ja liblikatest" Autor/allikas: fragment kaanest

Dmitri Lipskerov - „Sellest ja liblikatest”

Tlk. Erle Nõmm. Tänapäev, 2018. 299 lk.

Tänane raamat on ilmunud juba 2018. aastal. Tegu on kirjastuse Tänapäev Punase Raamatu sarjas avaldatud vene kirjaniku Dmitri Lipskerovi romaaniga „Sellest ja liblikatest”, mille on eestindanud Erle Nõmm. Raamatu kohta kirjutas Tänapäeva peatoimetaja Tauno Vahter Facebookis, et see on üks väheseid raamatuid, mille õigused ta otse messil silmagi pilgutamata ära ostis. Tahaks loota, et ta ei pea kahetsema. Mina raamatu lugejana igatahes ei kahetse. Venemaal 2016. aastal ilmunud romaan „Sellest ja liblikatest” on üle pika aja üks teoseid, mida ma mitte lihtsalt ei lugenud, vaid mille ma ahmisin läbi. Sedavõrd naljakas, jabur, kaasahaarav ja huvitav on Lipskerovi teos.

Ühelt poolt oleks tegu justkui tänapäeva Venemaa sünnilooga – jälgime eduka arhitekti Arseni Iratovi kujunemislugu noorest kaardipetturist valuutaga hangeldajaks ja ärikaks 80ndate Moskvas, tema sattumist kolooniasse, hilisemat emigratsiooni Ameerikasse ning naasmist juba uuele Venemaale, kus mehest saabki ühiskonna lugupeetud liige.

Teisalt on see raamat ka perekonnaromaani paroodia. Nimelt moodustavad põhiosa teose kolmesajaleheküljelisest mahust Iratovi naissuhete, täpsemalt – seksistseenide – kirjeldused. Need stseenid ei jää tagajärgedeta. Iratov külvab seemet lahkelt ja mehele sigineb mitme naisega mitu lapsukest, kelle saatusest Iratov eriti ei hooli. Teose edenedes jõuab mõni neist lastest saada omakorda lapsi ning nõnda hargneb ka lugu. Iga hargnemisega jaburus aga kasvab.

Õigupoolest on teatud absurditunnetus olemas algusest alates. Loo käivitab tõik, et ühel hommikul ärgates märkab Arseni Iratov, et võluväel on kadunud tema suguelund. Mida pole, seda pole. Pole ka seletust. Vähemalt mitte Arseni jaoks. Lugeja saab saladusele vähemalt osaliselt jälile. Seda ühe kummalise peaaegu kõike teadva jutustaja kaudu, kes loo arengusse üsna veidrate võtete ja imetabaste võimetega sekkub. Millistega just, lugegu igaüks ise, kuid igatahes saab lugeja teada, et Iratovi kadunud füüsiline detail ilmub välja Vladimiri oblastis asuvas Kostino külas 13aastase Aliska ja viimase joomarist vanavanaema kodutares, kus väikemehest kasvab justkui võluväel deemonlikult kaunis noormees. Ei lähe kaua aega, kuni saab selgeks, et see on Iratov ise – kolmkümmend aastat nooremana.

Nõnda vahelduvadki tõetruud ja põnevad sissevaated uue Venemaa kujunemislukku üha deliirsemaks muutuvate piltidega, mis hakkavad tasapisi võtma suisa apokalüptilisi mõõtmeid. On see absurd? Sürrealism? Allegooria? Ilmselt natuke kõike ja midagi veel.

Raamatu lõppu ümber jutustamata võib öelda, et see võib tekitada küsimusi neis lugejais, kes ootavad konkreetseid ja selgeid lahendusi. Päris selliseid Lipskerovi „Sellest ja liblikatest” ei paku. Teose lõpp ei jää küll lahtiseks, kuid pakub küllaga avaraid tõlgendamisvõimalusi. See on aga sedavõrd kummalise uperpallitamise puhul vaid sobiv ja mõni asi peabki veidi müstiliseks jääma.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: