Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal
Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui ka tsensoreid, aga tööharjumustelt oli ta vanakurat ise nii enda tervise kui ka teiste vastu.
Ringhäälinguga liitudes peab tulevane eetritäht esitama enda põhjaliku elulookirjelduse alates sünnist lõpetades sõja-aastatega. Seda on eelkõige vaja Pandi tausta kontrollimiseks, sest ideoloogilisel ametikohal töötaval inimesel peab olema selleks puhas taust. Noore, 20-aastase Pandi raadiotööle saamisele aitab kaasa tädipoeg Arnold Papp, kes töötab tollase raadiokomitee kaadriosakonna juhatajana.
Noorus, sõda ja haigestumine: jaanuar 192(6)8–1947
Aastani 1948 Kohtla-Järvel geograafiaõpetajana töötanud Pandi eluloost selgub, et 1926. aastal sünnib Valgjärve vallas Tamme küla koolimajas Ida ja Voldemar Pandile poisslaps Valdo. Pant mainib raadiokomiteele esitatud kirjelduses, et tal on vanem vend Karl ja noorem vend Uno. Tagantjärele uurides selgub, et usutavasti lasi Pandi tädipoeg Papp sugulasest kandidaadi eluloosse mõningaid kosmeetilisi parandusi teha.
Milline oli Valdo Pant inimesena?
Meenutavad Voldemar Lindström ja kolleeg Mai Uus, kes töötas nii "Täna 25 aastat tagasi" režissöörina kui teisteski telesaadetes koos Pandiga.
Kuigi see, et Pant nägi ilmavalgust Valgjärve vallas Tamme küla koolimajas, vastab tõele, on Pandi sünniaasta siiski 21. jaanuar 1928, mitte 1926. Peale selle ei maini ta kandideerimisdokumentides, et tema isa Voldemar oli politseikonstaabel ja "ununeb" ka Pandi kõige vanem vend Ilo, kes alates 1941. aastast kandis karistust eestimeelsete lendlehtede levitamise eest ning suri 1942. aastal vangilaagris.
Seejuures ei muganda Pant oma sünniaastat esmakordselt mitte 1948. aastal, vaid juba 1944. aastal, kui ta astub pärast üheksa klassi läbimist vabatahtlikuna Eesti Leegionisse. Et mitte sattuda tööpataljoni, vaid rindele, valetab Pant, et on läbinud Tartu Õpetajate seminaris kaks klassi ja omandanud õpetajaameti. Selleks oleks pidanud Pandi sünniaasta olema 1926.
Tegelikkuses jõudis Pant seminaris läbida vaid ühe klassi, sest rindele minnakse juba 1944. aasta märtsis. Mobilisatsioonile järgneb väljaõppelaager Kloogal. Juulis läheb Pant väeosast metsa. Ta saab rindel olla vaid mõned kuud, sest sügisel langeb tema üksus Punaarmee vangi. Nii veedab Pant ülejäänud sõja erinevates vangilaagrites. Sõja lõppedes rehabiliteeritakse Pant vabatahtlikult Punaarmeesse ja ta pääseb edasisest kinnipidamisest.
Pärast sõja lõppu saab Punaarmee reamees Pant pea kaks aastat töötada Kohtla-Järvel maateaduse õpetajana. Noor õpetaja soovib omandada ka erialase pedagoogilise kõrghariduse, kuid 1947. aasta alguses tabab Panti äge kopsupõletik. Ta saab vaevu oma klassi lõpueksamiteni välja veetud. Sügisel algab pooleaastane tuberkuloosiravi sanatooriumis.
Kuigi ravil viibides valmistab Pant end ette pedagoogikaõpinguteks, lõppeb mehe sõjaväeteenistus 1948. aasta kevadel. Arstid kinnitavad, et Pandi fibrooskoldeline kopsutuberkuloos pole nakkav ja ta võib alustada tööd raadiokomitees.
Valdo Pandi noorus
Laulupeol, ringrajal ja päevakajas: 1948–1959
Raadio on Pandi jaoks justkui loodud, sest seal lööb välja tema improvisatsioonioskus. Tema häält hakatakse eelkõige armastama tema reportaažide tõttu. Raadiolehes kirjutatakse, et tema tämber on soe, kõnelemislaad energiline ja kõlav. Reporteri toonis võib kohata irooniat ja vahel isegi sarkasmi, kuid üldjuhul on sisu siiski humoorikas.
Esimesed kaks aastat võtab Pant hoogu. Rahvusringhäälingu arhiivides on kõige varasem säilinud Pandi salvestus kohtumine Tallinna taastajatega, kuid alates 1950. aastast saab noor reporter tegeleda oma lemmikteema – laulupeoga. Nii on Gustav Ernesaks öelnud, et nad oleksid võinud Pandiga intervjuu käigus kohad ära vahetada, sest reporter oleks võinud ise rääkida laulupeo traditsioonidest ja muusikast ilma tema abitagi.
Raadio- ja teleajakirjanik Ene Hioni sõnul oli ajakirjanik kui isik enne Panti anonüümne. Mikrofoni ees kõneldi pikkade ja keeruliste lausetega ilutsevas toonis. Pant seevastu pani end mikrofoniga elu keskele, mis Hioni hinnangul muutis ajakirjaniku taas usalduslikuks. Ka nomenklatuur märkab Pandi panust, mistõttu autasustatakse teda 1955. aastal "NSVL auradisti" rinnamärgiga, millega kaasnes ülemnõukogu presiidiumi aukiri ja kultuuritöö eesrindlase tunnistus.
Seejuures ei jää kiiresti raadiotõed selgeks õppinud Pant loorberitele puhkama, vaid hakkab otsima uusi formaate ja väljundeid. Nii jõuavad esmakordselt raadioeetrisse saated "Reporteritund" ning "Päevakaja". Mõlemad saated kuuluvad Eesti Raadio uudiste ja Vikerraadio programmi tänaseni.
Koos Pandiga teevad saateid Lembit Lauri ja Ivar Trikkel. "Päevakaja" sündi kirjeldades rõhutab Pant meeskonna optimismi. Tema sõnul oli meeskond pidevalt indu täis, valmis võtma Eesti Raadio salvestusbussi "Hõbehall" ning vurama ükskõik millisesse Eestimaa otsa. Peaasi, et oleks elu keskel ja sündmus kordumatu.
Kuid kümnendi viimastel aastatel hakkavad Panti kummitama minevikuvarjud. Raadiomajas töötajate seas hakatakse tegema taustakontrolle ja võimude fookus koondub Pandile. Asutusesisesed koputajad annavad mõista, et kuulajate seas armastatud raadiomees on valetanud oma elulookirjelduses oma vanuse ja perekondlike faktide kohta. Eesti Raadiot juhtinud Aado Slutskil ei jäänud muud üle, kui paluda Pandil hakata vaatama televisiooni poole, mis oli mõne aasta eest alustanud regulaarse programmi tootmist.
Siinkohal tuleb mainida, et raadiomehele polnud pildikeel võõras. Nimelt on Pant meediumi vahetuse perioodiks olnud stsenarist kahes filmis ning teinud raadio kõrvalt esimese telereportaaži 1955. aasta laulupeolt.
Aastad raadioeetris
Pandi liikumine televisiooni ei toimu päevapealt. Leidliku meelega ajakirjanik leiab endale rakendust mõlemal pool. Ta jätkab raadiotööd põllul ja teeb mikrofoniga ülevaatereise erinevatesse Eesti otsadesse. Neist üks märgilisemaid on reportaažide sari Eesti rannaküladest, mille Pant salvestab mööda rannikut kulgeva süstamatka käigus.
Veelgi enam. Juba 1950ndate keskel proovib ta kätt näitekirjanikuna, kirjutades mitmele estraadietendusele libreto. Seetõttu on omamoodi loogiline, et multitalent Pant kinnistab 1961. aastal oma nime raadioteatri ajalukku kuuldemänguga "Miška", mis jõuab ka rahvusvahelise auditooriumini. Sellele järgneval aastal võidab Pant näidendivõistluse tükiga "Avarii", mille esietendus toimus Draamateatris 1963. aasta lõpus.
1965. aasta on Pandi jaoks pöördeline. Ta veab raadios meelelahutusprogrammi "Rameto" ja sel aastal sünnib idee salvestada 30 raadiosaatest koosnev sari "Täna 20 aastat hiljem". Samas tunneb ta vajadust katsetada uute valdkondade ja väljendusvahenditega. Seega aitab heli ja pildi kooslus tal värskeid ideid paremini realiseerida.
Pant annab ringhäälingut reguleeriva riikliku komitee survele lõplikult järele ja ta viiakse raadiokommentaatori ametikohalt üle televisioonikommentaatori kohale. Kätte jõuab mammutprojektide periood, mille kesksed märksõnad on vastupidavus, mälu ja ajalugu. Ajavahemikul 1965–1969 osaleb Pant üle 15 erineva saatesarja ettevalmistamises.
Loomulikult on Pandi peamine fookus suunatud autorisaatele "Täna 25 aastat tagasi", mis jõudis teleekraanile 314 osas. Sari, mille eesmärk on anda detailne ülevaade, mis juhtus just täna 25 aastat tagasi Euroopa rinnetel, on eetris kokku neli aastat, kolm kuud ja kaks nädalat. Selle aja jooksul kirjutab Pant saate jaoks 4500 kuni 5000 lehekülge teksti. Kokku kasutatakse üle 50 dokumentaalfilmi ja tehakse rohkem kui 9000 originaalfotot. Seejuures käib saate võttegrupp läbi kogu idarinde Kaukaasiast Soomeni.
ETV fenomen: "Täna 25 aastat tagasi"
Kriis ja katkenud tulevikuvisioon: 1970–juuli 1976
Pandi tervis hakkab murduma 1970. aastal. "Täna 25 aastat tagasi" hakkab otsakorrale jõudma. Sel aastal jääb ära kolm saadet, sest Pant ei ole lihtsalt suuteline eetrisse minema. Järgnevad karistusmeetmed, millele Pant pareerib sarkastiliste seletuskirjadega. Näiteks kirjutab Pant 2. augustil 1970 ära jäänud saate selgituskirjas, et on töötanud puhkusepäevi välja võtmata tehniliselt kolm aastat.
Lisaks sellele kirjeldab ta, kuidas tarvitab unerohtusid Seduxen ja eleenium. Rohtude mõju kontrollimiseks kasutab kohvi koos alkoholiga. Kuigi Pandi tervis halveneb pidevalt, sunnib ajakirjanik end tööle. Isegi kui see tähendab kiirabi kutsumist ja turgutavate süstide tegemist.
Milline oli Pant ajakirjanikuna?
Jälgides Pandi tolle perioodi kirjutisi, on selgelt tunda üha närvilisemat meelt. 16. aprillil 1970 pärast seda, kui juhtkond on otsustanud saate ära jätta, kirjutab Pant seletuskirja, kus on veendunud, et raadio ja televisiooni komitee on saate "Täna 25 aastat tagasi" programmist välja lülitanud. Kirjas palub Pant ETV tollasel juhil Leopold Piibul enda kaastööga enam mitte arvestada. Ta lisab, et "(väikese-) palgalised informaatorid TV-majas ei vääri ei oma (mini-) palka ega usaldust ja nad tuleks viivitamatult asendada".
Oma karjääri viimastel aastatel surub Valdo Pant endiselt uuendusi tagant. Ta leiab, et kogu televisiooni meelelahutusprogramm vajaks remonti. Põhjus peitus Brežnevi venestuspoliitikas. Nimelt leiab Pant, et kui ühiskonnas kasvab surutis vabale mõttetegevusele, siis peab televisioon hakkama rohkem tähelepanu pöörama inimeste vaba aja sisustamisele ja positiivse atmosfääri loomisele.
Ühtlasi jätkab Pant telesaadete tegemist. Kuigi "Täna 25 aastat tagasi" on saanud juba väärika lõpu ja teema tundus end olevat ammendanud, võtab Pant ette üksikud sõjaepisoodid. Ühtlasi mõlgutab ta peas mõtteid uue sarja "Täna 35 aastat tagasi" teemadel. Uus Teist maailmasõda molekulideks lahkav sari materialiseerub 1976. aasta juunis, kui eetrisse jõuavad kaks saatesarja esimest osa.
Selleks momendiks on Pandi tervis täielikult alla andnud. 1976. aasta 2. veebruaril kirjutab ta raadio ja televisiooni komitee esimehele puhkuseavalduse, kus märgib kopsuhaiguste kõrvale diagnoositud rinnaangiini, südame hüpertoonia, silmakahjustuse ja liigesepõletiku. Naljatledes lisab Pant, et kõik tema ihuhädad töötavad "fantaatsiaküllastes kombinatsioonides" ja põhjustavad närvisüsteemi-, vereringe- ja ainevahetushäireid, mida arstid senimaani pole veel uurinud.
Seni piinliku järjekindlusega päevikut pidanud Pant teeb viimastel elukuudel päevikusse vaid üksikud sissekanded. See aga ei tähenda, et ta on haigevoodisse aheldatud. Kuigi juuni alguses viibib teeneline ajakirjanik "vabariikliku haigla" üldkirurgia osakonnas, käivad Pandil kahe stuudiosaate salvestused.
Pandi viimaseks saateks jääb "Hispaania: Inkvisitsioonist internatsionalismini" . See pidi olema avalöök saatesarjale "Hispaania", kuid 17. juulil jõudis ETV eetrisse vaid sarja avaosa. Nii nagu katkes "Täna 35 aastat tagasi", jäi ka see juba realiseerunud ideeliin poolikuks. 13 päeva hiljem 30. juulil heidab Valdo Pant hinge.
Toimetaja: Allan Rajavee, Merit Maarits
Allikas: Voldemar Lindströmi kogutud materjalid