Igasugu raamatuesitlustega on see kummalisus, et keegi ei tea täpselt, kuidas neid peaks tegema. Veel vähem, keda kutsuma peaks. Kes peaks niisama raamatu saama, kes soodushinnaga ostma.

Juur, vana pikutamise mitmekordne Otepää ja Liivimaa meister, lahendas kutsumise küsimuse lihtsalt ja viskas lõustaraamatusse, et sel reede, st 19. jaanuaril, Wremja sõprade kokkutulek.

Ise polnud küll alguseks kokku tulnud. Koos kirjastajaga kuskil linna peal kaotsis ja lubasid tulle poole tunni pärast. Jäigi küsimata, sest unus ära, kas päev oli valitud kui Robert E. Lee sünnipäeva 211. sünnipäeva tähistamiseks, teate küll neid lõunaosariikide mehi. Või siis leinata viimase VW põrnika Saksa tehasest tulekut 40  aastat tagasi. Kumbki autor pole suurem asi autoinimene.

Kivirähk korraliku inimesena oli õigel ajal kohal, aga ütles, et üldse ei tea, mis nüüd tegema peaks. Kõnesid pidada Andrusele eriti ei meeldi, arvas, et jätab selle Juurele. Küll aga teadis nurgatagust hea ja paremaga.

Nii et sai noh, sõidame ära teha. Suurepärased kiluvõileivad olid, ennustasin kohe, et need saavad esimesena otsa ja nii läkski.

Siis tuli meelde, et peaks autorit õnnitlema kah. Andrus ütles küll, et need on ju samad lood, mis teismelised aastad tagasi kahe raamatuna, „Zorro märk” ja „Timur ja tema meeskond” ilmunud, nii et teine trükk, aga eks raamatud ole ajalikud, inimesed kolivad rohkesti, nii lähevad just väärtteosed kaotsi.

Minu omad olid, tõesti, lahutusega jäänud eelmisse ellu. Nii et igati abiks, kui veel vanameistrid kaunisti sisse kribasid, et on Wremja aeg.

Vahepeal jooksis ringi Peeter Oja, sihuke nägu peas, nagu otsiks notarit.

Saabus Jan Uuspõld ja ütles, et heavy metal.

Kivirähk arvas, et targem on end hea ja parema man hoida. Nagu ka raamatus õpetatud, kui kogu seltskond presidendi vastuvõtule läheb.

Juur saabus, viitsis küll piltide peale ronida, aga kõnele ei mõelnudki.

Rahvas hakkas rahutuks muutuma, sagedusega kord viies minutis ikka mõni tuli küsima, et kus nüüd ametlik osa jääb. Juur põikles osava demagoogiaga kõrvale, Andrus peitis end ammu nurga taga.

Mitte et seal lõbus polnuks. Esitluste võlu on, et palju toredaid vembumehi vajub kohale. Keda pole ammu näinud, keda tuleb vastavalt kallistada ja väike hopp või noh muidugi ka teha. Järgmisena said otsa lihapirukad, aga ülimalt häid soolakurke ei tahtnud justkui eriti keegi.

Juur ronis lavale, kui rahvas enam rahu ei andnud. Ei saanud küll mikrofoni käima, ütles, et tavaliselt keegi aitab ja teatas kõva häälega, ega see Kuku klubi nüüd mingi megasaal ole ka:
„Viina tuuakse juurde! Ma kordan, viina tuuakse juurde!”

Kogu esinemine, mida rahvas uskuda ei tahtnud, isegi suitsunurgas käidi uurimas, millal ametlik osa algab. Härrad kirjanikud peitsid ennast, kuidas said. Teadjad mehed, nagu Indrek Hargla, kes on habemesse kasvanud ja millegi poolest Ott Arderit meenutab, leidsid muidugi üles. Teised peiarid teadsid ammu, kus on tore.

See oli pärast lõuna aal pilla-palla pillerkaar.

Nurmaalne, ütleksid Aiku ja Pets, raamatu ühed peategelased rullnokad. Nii et ostke, igavesti lõbus lugemine, vanadel fännidel peaks juba põhimõtte pärast ka uus väljaanne riiulis olema.

Pühendatud Dan Põldroosile.

Eh, Dan.