Millal sündis Onu Heino arhetüüp? Heino, kes on šovinist, seksist ja kel on matslikud mehenaljad! Onu Heino sündis eestlaste peades 2012. aasta lõpus "Tujurikkuja" saates. Ajakirjanik Külike Rooväli kirjutas 2013. aasta jaanuari alguse Postimehes, et Tujurikkuja äratas ellu tõelise pärli: Onu Heino.

Sildiga on muidugi hea müüa. Keegi enam ei uuri, mis on tõsi, mis vale, sest kõigil on kiire, ajaleheartiklid on vaja ruttu valmis kirjutada. Parimal juhul võetakse mõnelt psühholoogilt kommentaar ja uus tegelene ongi sündinud. Silt nimel või inimesel. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, ütleb kuldreegel. Juba kostab naeru, kas sa naljast aru ei saa... Pilke taha aga jäävad need tõelised Heinod, kes kes on olnud oma töö ja isiksuste kaudu Eesti loojad. Intelligentsed, säravad mehetüübid. Heino nimi tuleb nimest Hendrik ja saksakeelsest Heinrichist. Kuulus luuletaja Heinrich Heine tuleb kohe meelde. Vaimsus, loovus, julgus!

Avalikkuse ette asetatud kodukootud arhetüübid, sildid ja pilkenimed jäävad  kauaks. Nali on jõuetute ensepettus, teadis vanakreeka filosoof Platon. Eestis elas 2017 1. jaanuari seisuga 2050 Heinot. Vanim Heino on 85+ ja noorim vanuserühmas 5-9.

Kes kaitseks Heino nime represeerimise eest? Heino nime kannavad eestlased, soomlased, sakslased ja paljud teised rahvad. Ühest ingliskeelsest nimefoorumist leian seletuse, et Heino nimega assotsieerub võluv, mitte kedagi ükskõikseks jättev inimene. Oma eesmärkide seadmisel ei kasuta ta vägivalda, vaid lahkust, diplomaatiat, naeratust, ta on tundlik ja intuitiivne.

Eesti kultuuriruumis ja seega ka minu elus on mitu suurepärast Heinot. Kõigepealt mu isa, 1933. aastal sündinud 84aastane vanahärra, loodusemees ja metsahoidja, metsakasvataja. Minu isast pidi saama kunstnik, aga kolhooside loomise aegu ei lasknud kohalik võim teda Palamuselt Tartu kunstikooli õppima. Ta oli noor mees ja kõik sugulased olid Siberisse saadetud või Gulagis ning protestida ta ei julgenud, sest oli hirm, et pannakse koos vanematega küüdirongi. Isal õnnestus minna õppima Luua metsakooli. 

Lapsepõlvest mäletan teda kogu aeg midagi õppimas ja lugemas ja ta kutsus mind niitudele ja metsadesse kaasa herbaariumite jaoks taimi korjama. Sain selgeks paljude taimede eesti- ja ka ladinakeelsed nimed. Lapsepõlves ütlesid naabrid ja sugulased, et Heinoga võib ju rääkida kõigest, kirjandusest, kultuurist, ajaloost, metsandusest ja on see ka täna. Ta ei tea, kes on ”lumehelbekesed” ja ”onu Heinod”, aga temaga võib vestelda uutest raamatutest, ajaloost ja loodusest. Pensionile jäädes hakkas ta uuesti joonistama ja tal on olnud mõni näitus. Sel aastal kogunevad mestaülemad, et käia koos mu isaga tema jälgedes ja uurida looduses toimuvat, kuidas see hingab ja elab.

Teine Heino, 96aastane Heino Noor, on arst ja psühholoog, ta tuli mu ellu üle kümne aasta tagasi, kui tegin filmi ja kirjutasin raamatut "Tõrjutud mälestused". Heino on erakordne nähtus, sügavalt empaatiline, avara hinge ja maailmavaatega. Temast sai mu nõunik iga mu filmi ja raamatu puhul. Heino räägib psühhoanalüüsi ja maailma kirjanduse keeles, soojas eesti keeles, ühendades aegu ja ajastuid ning kultuure. Heino kaotas 1942. aastal Gulagi surmalaagris vanemad ja pääses ise eluga, olles 30aastane. Ta oli saanud Haapsalu gümnaasiumis hariduse ja valdas mitut keelt ning hilises eas arstiks õppinuna päästis sadade inimeste elu.

Ta on minu jaoks sama, mis maailmakuulus Austra arst ja logoteraapia looja, holokaustis ellujääja Viktor Frankl, maailmale. Tänu Heino maailmatunnetuse oskusele ja humanismile olen võinud jäädvustada ajalookirjutisse ”trauma” ja ”armastuse” mõisted. Eesti juubeli puhul ilmub Heino Noore mälestusteraamat ”Elamise pikad varjud”.

Helilooja Heino Eller on mu elus, sest olen õppinud temanimelises muusikakoolis klassikalist laulu. Mind liigutas sügavalt, kui tajusin, et tema kuulsaim teos ”Kodumaine viis” valmis 1918. aasta paiku, ajal, mil põlispuude all ei jalutatud, vaid  käis Vabadussõda. Elleri eleegiline poem ”Koit” valmis samadel pingelistel aastatel. Arvo Pärt, tänaseks maailma kuulsaimaks tunnistatud elus olev helilooja, on olnud tema õpilane.

Ajaloolane Heino Arumäe on aidanud paljudel õpilastel mõtestada ajalugu. Ma olen temaga konsulteerinud telefoni teel. Temalt on mul kompassina mälus Voltaire'i lause: ajalugu on kogum trikke, mida järeltulevad põlved teevad surnutega. Ehk teisti öeldes, ajaloonarratiivi loomisega loome me kas elu või kaost.

Koorijuht Heino Kaljuste taktikepi all on laulnud kõik need, kes 1960-1985 laulsid üld- või koorinoorte laulupidudel, mina mingil hetjkel nende hulgas.  Kokkuhoidmise ja jagamise tunne kõigi kaasmaalastega, pühendumine, oma maa ja juurte ning kultuuri tajumine laulu kaudu. Tema käe all on kasvanud üles hulga suurepäraseid muusikuid tema enda poja Tõnu Kaljustega eesotsas. 

Kirjanik Heino Kiik, temaga seoses tuleb kohe meelde 1988. aastal valminud romaan ”Maria Siberimaalt”. Kiik tegi esimeste seas keelatud ja kollektiivse leinata jäänud küüditamise loo nähtavaks, inimesed võisid hirmu maskid maha võtta.

Palju rõõmu ja lusti on meile kõigile pakkunud näitleja ja laulja Heino Seljamaa.

Või Heino Mikiver, kunstnik, näitekirjanik. Eesti absurdi isa, nagu on öelnud kunstnik Leonhard Lapin. Kohtusin temaga, kui olin päris noor ja tema isiksusest lummatud. Pikad vestlused Tallinna Kaubamaja kunstnike töötoas. Ta on asutanud kolm ansamblit: Peoleo, Kukerpillid ja Targa Rehealuse.

Ajaloolise järjepidevuse mõttes tasub meenutada oivalist näitlejat Heino Mandrit, kellest õhkus kogu nõukogude aja eelmise vabariigi aegset intellektuaalset ja loomingulist suursugusust.

Heino Kivihall on meie kalligraafia isa. 

Avastasin seda artiklit tehes, et inimene, kelle maailmapilt on minu jaoks nagu meditatsioon, on ka mu kauge sugulane Heino Tooming. Ta oli füüsik, matemaatik ja loodusteadlane. Vaimustusin esimest korda, kui kuulasin arhiivist raadiosaadet temast ja olen seda kuulanud ka hiljem korduvalt. Heino Toooming rääkis teadusest ja endas toimuvast psühhoanalüütiliste terminite kaudu ja võrdles loodusnähtusi maalikunsti ja muusikaga. Ta jutustas oma annetest kui talle antud kinkidest.

Mainimata ei saa jätta maailma tippkümnevõistlejat Heino Lippu, kelle nõukogude võim pani vangi, teda alandas ja kiusas. Alles 70aastasena jõudis Heino Lipp olümpiale, kirjutas 1992. aastal Reuters, kandes uhkelt taasiseseisvunud Eesti lippu Barcelona olümpiamängude avamisel.

Neid Heinosid, kes on teinud Heino nime ja Eesti ilusaks ning lisanud me ellu vaimsust ja vaimu, tarkust, talenti, poeesiat, kuhu nooremad põlvkonnad saavad toetuda, on mitmeid. Heinosid peab teadvustama. ”Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe,” kirjutas Karl Ristikivi. Freudi järgi on alandav nali agressiivsuse aseaine. Seda lugu Heinodest kirjutades, nende töid ja loomingut meelde tuletades olin nagu palverännul, kuhu ka teisi Eesti juubeli eelõhtul kutsun. Natuke pidulikkust ja vaimustust ei teeks praegusel ajal kellelegi paha.