Tõsieluliste sündmustega mängiv tragikomöödia "Mina, Tonya" on haarav segu meeldejäävast näitlejatööst, stiilivõtete virrvarrist ning kõikuvast teemakäsitlusest. Craig Gillespie ("Lars And The Real Girl", "The Finest Hours") film näitab nüansikalt meedias karikatuurseks muudetud tegelast, ent minetab emotsionaalse kaalu ennastkordava trikitamise ja küsitavate toonimuutustega.

Energiliselt kulgev film avab 1990ndatel iluuisumaailma jahmatanud sündmuse järelmõju ja tagamaid, mis viisid peategelase Tonya Hardingi (Margot Robbie) rivaali Nancy Kerrigani plaanitud vigastamiseni. Sündmuseni, millele Tonya karjäär meediatsirkuse saatel taandati. Tema uisutajakarjääri algust ja arengut näidanuna liigub film nobedalt Tonya ja ta pere "white thrash" reputatsiooni ning glamuurse iluuisutamiskultuuri konflikti näitamisest Tonya suhete lahtimõtestamise juurde.

Võitlushimulise ja söaka Tonya taust on täis hülgamist, toimetulekupiiril elamist ning vaimset ja füüsilist vägivalda. Tonya varakult iluuisutamisse läkitanud nipsakas, enesekeskne ja pahatahtlik ema (Allison Janney) on nii Tonya düsfunktsionaalsete suhete kui sportliku edu allikas. Kui Tonya elu veduriks kujunevat iluuisutamist saadab süsteemne väärkohtlemine, siis isiklikus elus võtab teatepulga emalt üle vägivaldne abikaasa (Sebastian Stan), kellega Tonya noorelt abiellub.

Gillespie ja stsenarist Steven Rogers pigistavad Tonya kirevast teekonnast ja kannatustest välja musta huumorit, millel on enne moraliseerivat ja näpuga näitavat kulminatsiooni distantseeriv efekt. Põimides (ilmselt Martin Scorsese mõjul) ebausaldusväärsed jutustajad, lugu raamiva libadokumentaali, pendeldava loojutustamist ja neljanda seina murdmise moodustab film tasakaalutu kompoti.

Film toob välja sensatsioonijanus meediatarbija perversse suhtumise kangelastesse ja antikangelastesse. Samuti näidatakse, kuidas igaühel on oma tõde mingi sündmusega seoses. Võibolla peegeldatakse nende võtetega keeruliste sotsiaalsete suhete ja väärkohtlemisahela isiksust moonutavat mõju. Võib ka öelda, et huumor on suunatud pööraste asjaolude koomikale, mitte Tonya kannatustele.

Ent koos vilka vaatajat veetleva treilerliku montaažiga, karakterite plakatlikkusega, efektitsevalt liikuva kaameratööga ning ajastut rõhutava liigagi tuttava heliribaga moodustab stilistiline kompott fokuseerimata terviku. Domineeriv stiil hoiab tempot, kuid viimasel kolmandikul esile toodud manitsev sõnum pole tõhus.

"Mina, Tonya" on köitev, ent sisuliselt vastuoluline film, mille säravaimaks saavutuseks jääb Margot Robbie tee sillutamine tõsisematele rollidele.