Arvustus. Eminemi kurnav tehnilisus
Eminem
"Revival" (Aftermath/Shady/Interscope)
3/10
Pärast 2004. aastal ilmunud "Encore’i" on kõik Eminemi plaadid viidanud sellele, et tegu on teist korda kardinate tagant naasmisega: "Relapse". "Recovery". "The Marshall Matters LP 2". Nüüd ka "Revival". Re-, re- ja re. Sellest justkui kumab läbi, et selles pole tema enda jaoks midagi uut, mis on tema tegutsemisaega ja saavutusi arvestades ka mõistetav. Aga omaette küsimus on see, kui vajalik on teha uut muusikat, kui selle suhtes mingit emotsiooni ei ole.
Kuna sellest albumist jääb mulje, et Eminem tüütab ka iseennast ("it’s a facade and it’s exhaustive" – "Walk on Water"), olgugi et kihk riime ritta seada on endiselt vastupandamatu. Eminemi oskus silpe lõpmatuteks riimijadadeks kokku sõlmida on teada, aga siinkohal ületatakse kuskil piir selle vahel, kus intensiivne räppimine muutub kurnavaks. Energiline, tehniliselt kompleksne räppimine on räpis läbi aastakümnete inimesi vaimustanud, olgu see Big Daddy Kane’i "Raw", Kendrick Lamari "Backseat Freestyle" või midagi Eminemi enese varasemast repertuaarist. Siin aga on intensiivne toon paradoksaalsel moel täiesti tuim – halb küll öelda, aga nüansitu raiumine. Meenub video, kus Yngwie Malmsteen väljendab oma segadust väljendi "less is more" osas ja nendib, et "how can less be more? More is more!" Siin leidub vähemalt osaliselt sama mõttekäik. Üks erand on "Framed", kus kõlab natuke rohkem Eminemi loomulikku häält.
Kognitiivset dissonantsi tekitab ka albumi muusikaline pool. Esimesest loost saati leiab Eminemi sõnades lisaks kalambuuride jahtimisele ka eneseteadlikke ja isiklikke motiive. Ilmneb jutte pereprobleemidest, mis on juba püsiv motiiv, aga avaloos näiteks ka küsimused iseenda ebakindluse osas ja kartus irrelevantseks muutumise ees. Kuid ka selle isiklikkuse nullib ära muusika, mis on kummaline segu popist, staadionirokist ja trapist. Kuigi tal oma ajaloolisi müüginumbreid arvestades ei tohiks lauapealse leivaga enam probleeme olla, moodustab suure osa plaadi taustadest lääge ja iseloomutu popmuusika. Külalistest on ainult üks räppar (Phresher), ülejäänud (Pink, Skylar Grey jm) paiknevad kõik popmuusika sfääri ja ka isikupäraste artistide nagu Beyoncé ja Alicia Keysi karakter ei anna lugudele tooni. Sarnasel moel on Joan Jetti ja The Cranberriese hittlugudest tehtud taustad (nii nagu varem näiteks The Zombies – "Heat of the Moment") pentsikud, kuna algmaterjalile väga oluliselt midagi ei lisata ja tegu on nii tuntud paladega, et sämpel jääb seostuma rohkem originaaliga, stsenaariumist sõltumata. See läheb küll "mis-oleks-kui" valdkonda, aga huvitav on mõelda, mis saanuks, kui Eminemi loomingulised teed ristunuks mingi hetk El-P marsruudiga – umbes sama kaua muusikat välja lasknud räppar-produtsent ei ole mitte ainult enda kraami selle intensiivse laadi kiuste värskena hoidnud, vaid on ka Killer Mike’i karjääri uutele kõrgustele viinud.
"Revival" on mingis mõttes ilmselt soliidne album, aga selle tehnilisest pädevusest ei ole kasu, kuna aspektid nagu hingestatus ja entusiasm puuduvad pea täielikult ja nagu patarei kaks otsa, leidub iga plussi neutraliseerimiseks vähemalt sama suur miinus.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja