Arvustus. Kohalik muusika, mis pole kohalikele inimestele ({{commentsTotal}})

Calexico
Calexico Autor/allikas: Facebook

Uus plaat

Calexico

"The Thread That Keeps Us" (Anti)

6/10

Arizona on osariik, mis ei paista silma sealt pärit olevate kuulsate muusikute ja bändide rohkusega. Jah, ikka tasub mainida Linda Ronstadti, Alice Cooperit või Stevie Nicksi, kuid nende muusika selle osariigiga nii väga ei seostu. Calexico on kahe mehe, multiinstrumentalist Joey Burnsi ja trummar John Convertino 1990ndate keskel tekkinud kooslus, mis on muusikas palju lähtunud just Arizona asukohast ja kohalikest mõjudest. Arizona on juba aastakümneid olnud üks Ameerika suuremaid väravaid, kuhu kolivad elama peamiselt Mehhiko ja Ladina-Ameerika päritolu sisserändajad, kes toovad endaga ühes kaasa ka oma muusikalise pagasi. Sellest kõigest sündivat kompotti kutsutakse erinevate märksõnadega nagu chicano, Tex-Mex, Mexicali ja veel sadat moodi. Ka bändi nimi Calexico on inspireeritud USA-Mehhiko piirilinnast, mis on hübriidsõna CALifornia+mEXICO.

Kõige selle peale on selge, et tegu on rokkbändiga, mis kannab kohalikke mõjutusi. Enamik indie-folki bände topivad sisse bändžo, suupilli, lõõtsa või viiuli. Meil on praegu terve persetäis , vabandust, jauramitäis bände, mis miksivad rahvamuusikat indie'ga, nagu First Aid Kit, Mumford & Sons, Noah & The Whale, Fleet Foxes jms. Mõned neist kõlavad teatud piires täitsa kenasti, teiste puhul ammendab materjal end väga kiiresti. Geograafilises mõttes on huvitav vaadata, milliseid erinevaid pille ja stiile rokiga segatakse, meenutagem näiteks balkani turbofolgi lainet või veel hiljuti väga populaarset Gogol Bordellot.

Calexico mängib piiri peal, aga enamasti jääb ta pigem siiski rokiks ja ei ole päris folkmaterjal, selgelt rohkem ollakse americana kui mexicana. Kuigi bändis on kaks keskset muusikut, siis kasutavad nad kontsertidel ja salvestustel tervet rida teisi abimehi, kes aitavad kõlapilti muuta. Paari juhusliku loo kuulamisel võib saada üsna vale arusaama, sest ühe plaadi peal võib stiil väga palju muutuda. Kui "End of the World With You" on ülimalt tavalise indie-bändi kõlaga, siis "Voices in the Field" on juba bluusilik ja kitarrimäng kõlab santanalikult, aga "Flores y Tamales" Jairo Zavala laulu ning oma cumbia ja mariachi meeleoluga on sama karm kursimuutus nagu Jaan Tätte plaadile paar Caatri pala vahele keevitada – selle järel aga kohe pisut bowie'liku maneeriga lugu "Another Space".

"The Thread That Keeps Us" on Calexico üheksas plaat. Siin plaadil tundub üle 20 aasta tegutsenud bändi kohta veel täitsa palju tegutsemisrõõmu ja vaheldust, plaadile on mahtunud koguni 22 lugu, aga nende seas on rida instrumentaalseid vahepalasid. Teist korda üle kuulates ja sõnu vaadates selgus pisut üllatuslikultki, et ka sõnad kajastavad nende päritolu – lauludes on korduvalt juttu nii sisserändajate elust kui KA näiteks keskkonnamuredest. Kuigi plaat paneb kõrvu teritama oma ebahariliku ülesehitusega, siis mõned varasemad plaadid, näiteks eelmine ("Edge of the Sun", 2015) tundusid selles mõttes huvitavamad, et rohkem eksperimenteeriti ühe loo sees, mitte ei kasutatud täiesti erinevast stiilist lugusid. "The Thread That Keeps Us" on omamoodi huvitav, kuid teise poole ja lisalugude ajaks võib tekkida kerge väsimus.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: