Mait Summatavet: olen andnud kõik, mida olen suutnud ja osanud ({{commentsTotal}})

Mait Summatavet
Mait Summatavet Autor/allikas: Reio Avaste

Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna elutööpreemiaga tunnustati sel aastal erakordselt pika ja viljaka loometee läbinud Mait Summatavetit. Tema loominguline haare on ulatunud disainist sisearhitektuurini, mööblist näitusekujunduseni.

Erakordse võimalusena on tal olnud õnn ka omaenda varasemat loomingut projekteerijana värskendada. Sel puhul on paslik korra loomingule tagasi vaadata ja jagada mõtteid töörituaalidest, väljakutsetest, õpetajatest ja disainist. Summatavetiga vestlus Karen Jagodin.

Olete tegutsenud sisearhitektuuri valdkonnas väga laia haardega: kujundanud interjööre ja näitusi, disaininud mööblit ja süüvinud valgustidisaini. Kas vaatate siin Lennusadama kohvikus ka lampi laual või interjööri analüüsiva pilguga?

Ega ma tegelikult ei jälgi nii detailselt ja teiste suhtes kriitiline ei ole ka. Kui midagi väga huvitavat silma jääb, siis küll. Siin vaatan, et kogu ruum võiks ikkagi heledam olla, aga see on maitse asi. Ma ei võta analüüsivat positsiooni tänapäeva kujunduse osas – tihti jääb see isetegevuslikuks ka – ja kui mind ei sunnita seal olema, siis pole minu asi kritiseerida.

Milline on teie töömeetod? Kas olete rituaali-inimene?

Uut tööd alustan ruumi korrastamisega kuni pisiasjadeni välja – siis alles võin laua taha istuda. Millegipärast on mul tõrge puhta valge paberi ees. Skitseerimiseks ei kasuta ma kunagi valget paberit, vaid enamasti suvalisi lehti ja mingi tõmme on mul kasutatud kirjaümbrike vastu. Töömeetodilt olen üksik hunt, sest kollektiivis tegutsemine raiskab liialt aega. Üksi saab ju kiiremini ja ideedest ei ole puudust tulnud, ainult õige valiku tegemine on raske. Perekond on küll soovitanud, et võta keegi appi tööjooniseid tegema, aga sellist inimest ei ole olemas. Sest mina töötan nii, et teen kõigepealt väikesed skitsid ideest, siis joonestuslaual üldjoonise ja selle alusel kohe tööjoonise. Mul on olnud õnn töötada tarkade tellijatega, kes on mind usaldanud. Ma ei ole pidanud tegema 3D-pilte, et oma idee õigsust tõestada.

Töö puhul on oluline ka see, et ma ei ole ühtegi objekti alustanud enne, kui ehitaja on karbi valmis teinud ja olen saanud selle üle mõõta. Kui ideed lähevad kohe tööjoonisesse, peavad kõik mõõdud klappima. Tavaliselt valmib joonis siis juba kärsitus olukorras, kui tellija ja ehitaja nõuavad infot. Selles mõttes olen tubli hilineja. Ajan oma tellijad närvi, sest projekt peaks juba ammu olema valmis! See tähendab aga sedagi, et ma ei tee oma jooniseid kunagi ringi, ei tekita segadust teostajale.

Saite just kultuurkapitali elutööpreemia. Kuidas suhtute tunnustusse ja mida see preemia teile tähendab?

Tunnustus on normaalne osa elust, kui oled pühendunud oma tööle ja tead, et see on hea. Kui teised su kõrval ka nii arvavad, siis ei ole see väga üllatuslik. Ainus üllatus on see, et millal see preemia siis tuleb! Ma olen ise olnud lugematutes žüriides ja komisjonides ja tean, kui napilt võivad väga head asjad kõrvale jääda. See on alati loterii ja loomulikult on mul preemia üle väga hea meel. Kellel ei oleks? Sellel preemial on veel lisatähendus. See anti üle 2. veebruaril, Tartu rahu allakirjutamise päeval, mis on mulle eriline: lepingul on minu vanaonu allkiri. Mäletan teda väga hästi, tema järgi olen ka oma nime saanud. Preemia pühendan tänulikult oma õpetajatele, kõigile, kellelt olen midagi õppinud – ja neid inimesi on palju.

Tänasite oma õpetajaid ka tänukõnes. Milline on õppimise ja õpetamise, õpetajate ja ise õpetaja olemise roll?

Ma olen viiendat põlve järjest õpetaja – ja seda üle 40 aasta – ning tean, kui tähtis on õpetaja roll. Oma õpetajatest pean kõiki väga oluliseks, sest õppisin eriala kokku kümme aastat: neli aastat Tartu kõrgemas kunstikoolis puitehistööd ja kuus aastat kunstiinstituudis sisearhitektuuri. Minu esimene õpetaja Tartus oli Ülo Sirp ja seejärel Tallinnas Väino Tamm, Vello Asi, Bruno Tomberg, muidugi professorid Edgar Velbri ja Edgar Kuusik. Kunstiinstituudis oli Velbri roll tähtsam kui Kuusikul, sest tema õpetas erialaainet. Kuusik õpetas meile abstraktset maali, mille ainenimetus oli „vitraaž“. Tegelikult oli see puhas Bauhausi kool: mida Saksamaal tegi Moholy-Nagy, seda üritas Kuusik siin. Peamajas ei saadudki teada – võib-olla oleks ära keelatud? Velbri oli loomult heatahtlik professor, kes andestas kõik, kui vähegi oma asjadega hakkama said. Väino Tamm esindas väga nõudlikku ja kriitilist suunda, vahel istus ja joonestas ise sinu ideest midagi paremat. Tema rakendas mu tööle juba teisel kursusel oma assistendina arhitektidele akvarelli õpetama ja kutsus ka Vanemuise teatri projekteerimisel joonestama. Tema võis lõpmata oma asju ringi teha ja oli üks rahulolematu hing. Selles tema suurus seisnebki. Kuna tegin instituudi ajal juba väga palju tööd, jõudsin sageli loengutesse poole pealt: joonistamisi tegin poole vähema ajaga ning tüdrukute meelepahaks ei jäänud kunagi vahele! Kindlasti õpetasid õpetajad mulle töössesuhtumist: see on missioon, mitte lihtsalt äraelamise viis. See tegi kogu vaimsuse väga eriliseks, loomingusse suhtuti omamoodi religioosse tõsidusega.

Kui vaatate tagasi oma pikale loominguteele, siis mida ise suurima rahuloluga meenutate?

Võin kõigile oma töödele alla kirjutada, sest olen andnud kõik, mida olen suutnud ja osanud. Ma ei ole loomult tagasivaataja: see on unustatud, tehtud. Ja ka hävimine on loomulik. Usun, et suurimat rahulolu võin tunda töödest, mille eluiga on olnud pikk ja mis on tellijatele kaua meeldinud. Nõukogude ajast näiteks kultuuriministri kabineti terviksisustus 1967. kuni 2005. aastani, mobiilne kabinet kunstnike liidule, tarbekunsti- ja disainimuuseum, teater Ugala, Nõukogude Liidu näitused Jaapanis, esimene EXPO USAs koos Taevo Gansiga jpm. Eesti taassünnist saadik Eesti Panga ruumide korrastamine-kujundamine. Mitmed ruumid on teiste sisearhitektide käe all saanud uue kallima sisustuse, kuid pangakvartali põhiskeem, kvartalisisene ringtee koos peasissepääsu, esimese korruse fuajee, peasaali ja söökla kujundus ning trepid, on püsinud 1992. aastast muutumatul kujul.

Vähem on räägitud minu rollist Kunstifondi peakunstniku ja esimehena ning kunstnike liidu aseesimehena. See oli vabatahtlik töö, auamet, sest raha juhatus ei saanud. Nii peaks see ka tänapäeval olema. Kunstifond hõlmas kõiki Arsi professionaalseid käsitöömeistreid Tallinnas ja Tartus, lisaks vabakutselised kunstnikud. Töötajaid oli kokku üle 1500, kunstnikke veel umbes 500. Arendasime välja Tallinna kunstitoodete kombinaadi Ars majandusliku baasi, ehitasime ja ostsime oma tuludest kunstnikele ateljeesid ja kortereid, lisaks tellimused ja ostud näitustelt. Kuigi esimehe roll on väike, olen siiski rahul panusega Eesti kunsti säilitamisel ja arendamisel.

Millised on olnud teie ameti suurimad väljakutsed?

Kõige suurem väljakutse on olnud Nõukogude tingimustes projekteeritu elluviimine. Pidid korraga olema autor, manager, varustaja, diplomaat ja innustaja. Enamasti ei viitsinud keegi asju niimoodi teha, nagu mina olin joonistanud: ei ole võimalik, liiga keeruline, materjali ei ole! Ja nii pidin direktorist töömeheni läbi käima kogu tööahela, kõrval istuma, selgitama ja kauplema, oma tahtmise välja võitlema. Kuna olin kõrge kvalifikatsiooniga tisler, siis viimane trump oli öelda, et ma näitan ise, et nii saab küll! Alati kontrolliti, kui tobu sa oled ja kes on targem. Kui selle sõja võitsid, siis tehtigi nii ja lõpuks veel sõbrunesidki. Sageli ütlevad arhitektid, et nende ideedest on teostatud 20%. Kui mina ütleksin, et 20% on jäänud tegema, oleks see suur liialdus. Tehti alati ära rohkemgi, kuid pidin kogu aeg kõrval seisma. Ega see ei ole muutunud ka tänapäeval.

Teil oli õnn oma kunagine projekt aastakümned hiljem renoveerida: teater Ugala avati möödunud aastal uuenenud kujul. Millisest lähtepunktist oma kunagisele loomingule lähenesite?

Lähtepunkt oli ikka sama: väike linn vajab universaalset maja, kus peale teatri saab teha ka näitusi, ja erinevaid saale. See pole ainult teatrirahvale loodud maja, see peab teenima Eesti rahvast. Nüüd lisati black box, mille all on suur keldrisaal, ning suitsetamisruumist sai universaalne kammersaal. Nii saab samaaegselt anda mitmes saalis etendusi, teha näitusi ning hoonet laiemalt kultuuri huvides kasutada. Muidugi tuli lähtuda muinsuskaitseameti nõudest säilitada 1970.-1980. aastate atmosfäär ja seda ma ka tegin, hoolimata rohketest märkamatutest uutest detailidest.

Olete ju tegev sisearhitekt ka praegu. Kui palju jälgite või elate kaasa eesti disainile?

Praegune disaini- ja sisearhitektuurimaastik on päris tubli, eriti selle väljapoole suunatud teavitus. On aga üks tendents, mille suhtes olen kriitiline: kalduvus enneolematute vormidega publikut üllatada. See ei aita tarbijat, sest disain on ikkagi mõeldud inimese abistamiseks. Üllatuse moment õigustab ennast ainult siis, kui üllatab, et sellest on nii palju abi! Disaini ma eriti ei jälgi, mind huvitab rohkem see, mis veel ees on. Valmis asjad, nii minu enda kui teiste tehtud, ma unustan ära, need on igavad. Aga poolik asi … see paneb mõtlema, kuidas saaks teha, annab mõttele tiivad. Kodus olen seetõttu halvas kirjas, sest paljud asjad on pooleli. Kuna ma intellektuaalset tegevust nõudvaid mänge ei mängi, tegelen sellega, mis annab tulemuse.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: