"Siuru tegutses aastail 1917–1919 ja see oli väga erandlik aeg Eesti ajaloos. Tsaaririik oli langenud, uut riiki polnud tulnud, oli kaos, oli vabadus. Sündmused muutusid tohutu kiirusega, oli sõda, oli vägivald, oli palju vabatsemist, boheemlust, armastust ja kõike muud. Ja siis tuli vabariik. Vabariik tuli väga järsku. Võib isegi öelda, et ootamatult. Sõjad lõppesid, kaos lõppes. Ühel hetkel oli rahu, valitses kord, ja me võime ette kujutada, kuidas see inimeste psüühikas tol ajal väljendus ja me näeme ka, kuidas see väljendus tollal kirjanduses," rääkis Haug.

Selle peale mõeldes tekkiski Haugil inimelu piires taoline kujundulik võrdlus, et Siuru-aeg on justkui noorte inimeste kurameerimise aeg.

"See vaba maa armastuse aeg. Aga ühel hetkel tuleb võtta vastutus, ühel hetkel sünnib näiteks laps, järeltulijad, perekond jne. Ja kuigi see kõik on positiivne, on need asjad siiski äärmiselt erinevad," jätkas ta.

"Eesti kirjanduses mul hakkas tunduma, et seda võikski endast kujutada või väljendada ühelt poolt Siuru, kes esindab niisugust boheemlikku armastusluulet – väga värvikas, karnevalilik, vaba armastuse luule. Ja siis lõppeb see, järsku tuleb vabariik ja seda väljendab Tammsaare romaan "Kõrboja peremees", mistõttu ta lõppeb n-ö kujundlikult lapse sünni motiiviga. Uue peremehe, uue vabariigi sünni motiiviga."

Seda uurides märkas Haug järsku, et seda lapse sünni motiivi vabariigi algul on tegelikult veel rohkemgi, mitte ainult üldtuntud Tammsaare romaanis. "See on väga keskselt esil ka Albert Kivikase romaanis "Jüripäev", mis kujutab ette ka Vabadussõda, vabariigi algust ja lõppeb ka lapse sünniga, kes n-ö tõstetakse kätele. "Lapse sünd", selline ballaad on Gustav Suitsul vabariigi algusest. Ema ja vastsündinud lapse motiiv esineb ka kujutavas kunstis, näiteks Nikolai Triigil ka umbes samast ajast."

"Mulle tundus, et selline kujundlik võrdlus selle murranguaja iseloomustamiseks kirjanduslike kujundite kaudu, et see kuidagi töötab. Ja see artikkel kuidagi tegelikult sündis, või tegelikult see oli tellitud töö, me tähistasime möödunud aastal ju Siuru 100. sünniaastapäeva, ja sel puhul oli suurem rahvusvaheline konverents. Nii et tuli veel kord mõelda Siuru peale ja siis mõtlesin ma niimoodi, et kui varasemal ajal oli väga oluline see faktoloogia väljaselgitamine kirjandusloos, kirjandusloo n-ö sisu täiskirjutamine, siis praegu võib-olla on olulisem kirjandusloo mõtestamine. Mida see meile ütleb tänasel päeval. Sest lõpuks on see meie rahvuslik vaimulooming ja seetõttu ma otsustasin ka Siurut kuidagi rohkem tõlgendada ja vähem faktoloogiliselt käsitleda," selgitas ta.

"Eesti inimene peaks teadma, et Siuru on Eesti kirjandusloos täiesti erandlik nähtus. Siuru kujutab endast noorte inimeste enamasti veel vähetuntud või täiesti tundmatute noorte kirjanike debüüti, kellest kõigist said suured kirjandusklassikud. Et sellist võrreldavat nähtust võib-olla ei ole," märkis Haug.

"Kuidagimoodi tuleb oma ettekandeid ja artikleid pealkirjastada ja minu meelest kirjanduskonverents on natuke selline teatraalne asi. Mul on üldse tunne, et meie kirjanduskonverentsid on uuemal kirjanduslikul ajastul muutunud kuidagi väga akadeemiliseks ja liiga tõsiseks ning et see on ikkagi natuke teatraalne sündmus see kirjanduskonverents ja asjadele tuleb kasuks, kui panna hiljem oma ettekannetele, hiljem ka artiklitele veidi teatraalsed pealkirjad," selgitas Haug põhjust, miks tema artikli pealkiri on just "Kuramaaži lõpp".

"See ongi kuramaaži lõpu eesmärk. Mulle tundus, et on hästi vana sõna see kuramaaž, või isegi juba aegunud sõna, või pole ka selget arusaamist, kuidas seda tänapäeval kasutatakse. Aga guugeldada võib, et mingil määral natukene kasutatakse, aga ilmselt mitte eriti. Et noorte hulgas see tõenäoliselt ei ole tänapäeval kasutusel olev sõna."

"Aga kui otsida selle tähendust, siis on ta kõikides meie sõnaraamatutes sees. Alates õigekeelsussõnaraamatust lõpetades seletava sõnaraamatuga. Ja kes tahab sellesse süveneda, võib sõnaraamatutest uurida. Ma arvan, et kuramaaž on põhiliselt siiski selline asi, mis igal juhul lõpeb, ja mis on suhteliselt lühikene, sest kui ta peaks kuidagimoodi terve elu kestma, siis ta nagu ei olekski enam kuramaaž. Et selles mõttes kuramaaži lõpp on üks täiesti normaalne ja tavaline asi ja ei tähenda mitte lõppu mingis totaalses mõttes, vaid mingisuguse teistsuguse sügavama ja mõtestatuma elu algust. See ongi Eesti vabariigi loomine," sõnas ta.